epideeemia

jup ka mina jäin haigeks. grippi. mitte küll hetke kõige kardetumasse, aga grippi. Ja nii olengi istunud kodus, lürpinud oma viiskümmend liitrit teed, muusikat avastanud ja uurinud ühte tähtsat reisi( mida ehk osad teist teavad...) ja Jörkuga olnud. Jörgenit peaks siinkohal tänama, et ta mulle keset ööd teed tegi ja üldse pidas vastu selle igava nädalavahetuse, mil ma olin praktiliselt voodisse aheldatud tobeda viiruse pärast. Uurimustöö üritab ka edeneda..ja kõike veel.. tähendab. ma tõesti ei oska midagi kirjutada siia. Mitte midagi sellist, mida ma avaldaks. Pigem laen siia pilte üles. Ei tunne lihtsalt et oleks tarvis rääkida sellest, millega igapäevaselt tegelen või olen tegelenud.Kui nüüd mõelda, on neid asju liiga liiga palju.. ilmselt tuleneb ka sellest 3-nädalane peavalu. Aga noh, ilmselt midagi paha pole, sest arst ei öelnud selle peale midagi. Igatahes, leidsin ilusa pildi :)!

Väsinud..

ainuke asi, mida ma olen suuteline tegema praegu on kuulata lõputult Rob Costlowit...ja lihtsalt juua kohvi meeletutes kogustes ja oodata Jörkut tagasi.
Aga ma tõesti soovitaks teile seda artisti. Ta on super. Ta õppis viiendast eluaastast saati klaverit ja kui ta sai 12, lõpetati igasugused õpingud. Miks? Sest ta ei allunud pianistide käskudele ja tegi õpitavad laulud alati teistsugusteks:) ..ja tema lauludes peegeldub peamislt armastus perekonna ja oma naise vastu. Ääretult meloodilised ja kaunid kaunid lood. Soovitan soojalt:)

Ühtlasi tekkis nüüd igatsus talve järgi. Kohe päris ausalt..:) Aga ma kaon natukene. Ja loodetavasti naastes olen suuteline endast midagi jagama ka.

Kallid!

kiire on olnud aga

kuidagi jamasti. või noh..ei saaks öelda, et jamasti. tore on olnud, lihtsalt kooliga-tööga kiire. Proove ma sinna ei arvestaks..ent, tulevad eksamid ja kõik need mõtted tuleviku ja inimeste osas.. jah. Kõik polegi nii raske tegelikult..sest

Tõde on see, et ühel päeval ei ärka sa hommikueine ajaks üles, vaid lähed mööda pikka pimedat tunnelit ereda ja imelise valguse poole, ja su teekond saab otsa. Sel hetkel, kui elatud elu su silme eest mööda kihutab, ei usu ma hetkeksi, et sa hooliksid kuigi palju teenitud raha hulgast, lennumiilidest, võidetud auhindadest, autost, aktsiaportfelli väärtusest või mitu korda sa oma pildi ajalehte said. Mina usun, et kõige tähtsamad asjad sel hetkel on ikkagi jagatud hellused, ööd, mil sa imetledes üksisilmi tähti vaatasid, kõik need naljakad lumeinglid, mis sa tegid, esimesed piisad suvevihma, mis su keele peale langesid, ja hetked, mil mõni eriline inimene sosistas:"Ma armastan sind."Ära raiska oleviku tuleviku pärast muretsemisele. See jõuab üsna varsti kohale. (B.T. Greive)

muusika, mis kõneleb

Kohvitass käes ja soe soe tekk ümber. Kirjandusteos..mõni lüürika ehk, mis kunagi midagigi on tähendanud ja "laula mu laulu, helisev hääl". Jah. All of a sudden it all makes sense..ma olen muusikast toitunud, hinganud ja joobunud alates kolmandast eluaastast..ja nii jääb paraku alati. Midagi kaunist ka teile lugeda..

sinu imelist laulu keegi kuulamast
vist ei väsi eal, ta puudutab ju iga üksiklast
See laul, mu laul las sinule jääb
sest sul on valgus, helisev hääl
et laulda seda laulu
sest sul on hääl ja ma usaldan sind
su huultel lauluks muutub mu hing
ma kuulen sind..

...

Kirjandus!

Ma kardan natuke Eha Aaret. Ta on müstiline..kaasahaarav, mõtlik. Temas on peidus nii palju ja teda tegelikult ka huvitab see, kas meil on huvitav või mitte. See on nii tore! Mind huvitab kirjandus.. Ja just need kirjutised, millele kuldkihar meid tutvustab, on kohati väga väga väga sümpaatsed nagu näiteks Paul Eduardi "Vabadus". Esialgu näitan teile seda inglise keelsel variandil. Kohe kui saan õpikust selle ümber kirjutatud, saate seda ka meie kaunis keeles lugeda:)

On my notebooks from school
On my desk and the trees
On the sand on the snow
I write your name

On every page read
On all the white sheets
Stone blood paper or ash
I write your name

On the golden images
On the soldier’s weapons
On the crowns of kings
I write your name

On the jungle the desert
The nests and the bushes
On the echo of childhood
I write your name

On the wonder of nights
On the white bread of days
On the seasons engaged
I write your name

On all my blue rags
On the pond mildewed sun
On the lake living moon
I write your name

On the fields the horizon
The wings of the birds
On the windmill of shadows
I write your name

On the foam of the clouds
On the sweat of the storm
On dark insipid rain
I write your name

On the glittering forms
On the bells of colour
On physical truth
I write your name

On the wakened paths
On the opened ways
On the scattered places
I write your name

On the lamp that gives light
On the lamp that is drowned
On my house reunited
I write your name

On the bisected fruit
Of my mirror and room
On my bed’s empty shell
I write your name

On my dog greedy tender
On his listening ears
On his awkward paws
I write your name

On the sill of my door
On familiar things
On the fire’s sacred stream
I write your name

On all flesh that’s in tune
On the brows of my friends
On each hand that extends
I write your name

On the glass of surprises
On lips that attend
High over the silence
I write your name

On my ravaged refuges
On my fallen lighthouses
On the walls of my boredom
I write your name

On passionless absence
On naked solitude
On the marches of death
I write your name

On health that’s regained
On danger that’s past
On hope without memories
I write your name

By the power of the word
I regain my life
I was born to know you
And to name you