üks kauneimad palasi, selle ainus lause, mis nii meelde jääb iga korraga üha enam, kostus televiisorist. Jah, tunnistasin endale nüüd, et suvi sai otsa. See polegi niivõrd päevade küsimus, kalendri järgi leiab suvi lõpu alles nädalate pärast. Kuid kõik ongi minu jaoks tunnetuses kinni. Hommik oli teine. Täna ongi teistmoodi päev. Möödub kaks aastat elumuutvast päevast. Teistmoodi on. Ei ole enam hommikuti märga kastet murul, kuhu ma heameelega unise peaga tatsaks. Ma veaks korra veel lamamistooli välja ja lõpetaks oma kohvi just sealsamas aias. Ei ole parimat hommikut loodud, ausõna! Liivas lesimised jäävad ka nüüd järgmisse aastasse. Kuigi on üsna tüütu alatasa liiva lokkidest leida ja riiete vahelt, on see samas..nii hea. On kohti, kuhu ma sooviks tagasi..näiteks rummussaare. Põld ühelpool, mets taga.. ja lihtsalt suured rohused maaalad, mida täidavad mõningad taluloomad. Õhtused jooksmised, kõige heam muusika kõrvas ja sellele järgnev saun. Ma jään ootama uut seda. Eile kui ma õhtul välja liikusin, oli ka teistmoodi. Ei, see polnud suvi. Päevi ei saagi järgnevatel 9 kuul kujundada päris omasele meeldivaks, ainult teatud osa päevast, sest koolis oleks kasulik käia. Aga kes tahab, see leiab aega. Ja ma nii tahan..nii tahan olla koguaeg selles heas mis on alati minuga. Jah, varsti viskan ma aias kokkuriisutud lehti taevasse ja mõtlen kaunitele värvidele. Elu on ikka läbini ilus..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar