Coelho ja Rodriguez

Ma saingi oma unistuste kitarri. Nüüd olen täpselt kaks päev mänginud oma sõrmed tuimaks, aga kuradi hea tunne on. Ja Coelho on hea.


But there is suffering in life, and there are defeats. No one can avoid them. But it's better to lose some of the battles in the struggles for your dreams than to be defeated without ever knowing what you're fighting for.”

We want to go big

Laupäevad on kujunenud nädala parimateks päevadeks. Põhjusi selleks on mitu:
1. saab magada nii kaua kui soovid
2.hommikul võid olla paar tundi öösärgis ja lihtsalt lösutada
3. ja mis kõige parem, õhtuti bändiproov 3 tundi
Ja viimasest rääkides..eile oli see vast üks parimaid. Nalja sai palju ja kõige uuem lugu areneb ka üsna hästi. Ja üleüldiselt on kuidagi kõik vägagi täiuslik hetkel, elaks nagu idüllis. Tahaks see aasta esimese gig'i ka ära teha - vot see olleks alles kõva. Nägin kusjuures unes ka seda, et mingi teema oli seega ma nii looooooodan et see uni mind nüüd ei faili. Ja üldse saan ma suure tõenäosusega uue kitarri selle nädala jooksul ka kätte ja kohe palju paremaks läheb kõik sedasi:) Igatahes. muusika on parim. PA jaoks on see minevik, olevik ja ka tulevik. Hea on hea on, meeletult hea. Nagu elakski juba praegu oma unistust.

aitäh foo
aitäh PA
aitäh muuuusikaaaaaa
fukjea, nautige elu!

ajatu aeg

Elu läheb edasi. Me kujundame suuresti selle ise. Näiteks inimesed, kes meie kõrvale on jäänud, on just need, kelle jaoks oleme me viitsinud alati aega leida. Mitte rasketel hetkedel ainuüksi. Kuigi me kiidame taevani kõik, kes raskustes meid läbi veavad, osutame suuremat tänu siiski nendele, kes on meiega igapäevaselt. Mõtlen selle all inimesi, kes ei esine näiteks minu elus kuurvarjutusena. Ja kes kasvõi tunnevad süütut huvi teada saada, kuidas mul läinud on. Tänapäeva tehnoloogia on piisavalt arenenud ja üsnagi soodne, et saata kasvõi üksainus sõnum. Kiired ajad on vahel küll takistuseks aga kes tahab see leiab aega. Ma ei pane pahaks kui ma pole teist kuulnud üle paari kuu, aga ma ei soovi ka vabandusi. 1) neid pole tõesti vaja, kui te nüüd selle üle järele mõtlete 2) Te ei pidanud tegema minu pärast midagi sellist, mida te ju ei soovinud. Seega te talitlesite õigesti ja kõik on läbinisti aus.
Ei tasuks halvaga mälestada neid, kes nüüdseks on lahkunud - ju siis ei pidanud elu teed koguaeg paralleerselt jooksma. Ja kui mõelda selle üle, kas suhetes on võimalik üldse süüdistada ainult ühte osapoolt? Tegelikult mitte, jällegi toon esile selle, et meil on lausa üüratu võime kujundada olukorrad endile sobivaks.
Võtame asju täpselt nii nagu nad on. Ei ole vaja lisada tiitleid inimestele ja nimetada neid igasuguste nimedega. Nad on kaaslased ja igaüks teab ise just kõige paremini, kui lähedane keegi on. Oodata ei saa kelleltki midagi. Me oleme erinevad ja kui keegi ei räägi oma raskest päevast nii palju kui sina räägid, või ei rõõmusta kui su lemmiktegelane mingist filmist lõpetas oma eluarmastusega, ei tähenda, et te ei sobi kohe üldse ja too on mõistmatu sinu suhtes. Ta on lihtsalt teistmoodi, ehk sellega ongi inimestel kõige raskem leppida? Selle asemel, et kompromisse luua, leiame me pahandada ISEENESESTMÕISTETAVATE erinevuste peale. Tundeid ei anna valida, kahjuks tõesti mitte. Me tajume, et oleme hetkedes kinni, mis kord lausa muinasjutulistena eksisteerisid. Me oleme kinni sõnades, lubadustes, unistustes, mis on ehk tänaseks aegunud. Aga, et seda endale tunnistada? Ei. Kuigi me oleme võimelised tajuma kõike seda, mis on reaalne, ripume me vahel möödunud hetkede küljes liiga tugevasti. Me võiksime proovida lennata, selle asemel, et rippuda ja oodata, kuhu me ükspäev võime sattuda.
Elu on pahatihti hallides toonides, vägagi harva esineb seda must-valgena. Üks mees ütles kord, et me ei õpi mitte kunagi asju tundma päris täpselt nagu nad on, sest koostisosi võib nähtusel, inimesel, esemel palju olla ja nende tükikeste tundmaõppimine on praktiliselt võimatu. Igaks asjaks on teatud aeg, seda pole meile öeldud ega mitte kuhugile ette kirjutatud. Elu liigub ja vahel kulub liiga palju aega asjadele, millele ei tohiks tähelepanu pöörata ja vahel kiirustame me asjadega, mille puhul tuleks rahulikult asja seedida. Me ei teagi kuidas kõik olema peab. Me teame vaid seda, mis meile kõige parem on peale pikki kaalutlusi ja see on AINUS asi, mida ainuüksi meil on õigus kontrollida, suunata ja määrata.

ei taha üldse

Jahm, reeglipäraselt oli täna kõige tüüpilisem koolipäev. Veetsin koolis 7 täispikka tundi ja päev lõppes kolmveerand neli. Algus oli üsna tore, ei pidanud väga midagi tegema ja rahulik oli. Aga vägagi harjumatu oli tervet koolirahvast näha kohal. Veidi palju või mis? Ajaloos tuli mul JUBA uni peale ja mõtlesin et metsa, nii mitu tundi enne kui koju saab. Vahetunnid olid head. Ma sain olla oma parimate sõbrannadega ja..nu, ikka nii kurb on tegelikult et nüüd nii on läinud, et oleme keskelt pooleks jaotatud aga see ei tohiks väga muuta midagi. Sandrale saatis vahepeal üks meie endine klassivend Christian päris omapärase messi. Okei, see oli naljakas, reaalselt. Ma selle sisu pigem siia ei kirjuta. Aga tulid meelde kõik need korrad millal ta mingi tobedusega hakkama sai ja kanjesna Tauno häälitsused. Neid asju on palju tegelikult, mis kooliaja on ilusaks teinud ja mis teevad selle siiani. Aga praegu ma tunnen et mu tahe on läinud. Arvestades veel seda et me peame iga nädal lugema ära ühe raamatu...vau. Ma pole just väga lugeja. Aga ma arvan, et kirjutamisoskusele annab see palju juurde, sest absoluutselt igal kirjanikul on oma stiil, mis väljendub lausete eripärana raamatutes. Ma tõesti usun et see aasta toob endaga kaasa palju põnevat ja toredat, sest koolipere on sama - meie oleme endised. Ja ometigi, kui mulle ei meeldiks siin, poleks väga raske ju kooli vahetada? Aga miski on mind nüüdseks hoidnud siin üle kümne aasta ja hoiab mind veelgi. Pean leidma tasakaalu kooli ja tegevuste vahel, mis minu jaoks meeldivad on. Ja mõlemile võrdselt palju aega, enda jaoks siiski sutsu rohkemgi!

ps. The Kooks on tõeliselt tõeliselt hea bänd. Minu tujutõstja fo so! Soovitan muidugi:)