meenutusi

Gerda soovis minult ühte mu kirjutist ja ta oli nii tänulik selle eest ja ma ise ka lugesin nüüd selle üle pika aja läbi ja sain veidi inspiratsiooni juurde et jätkata sellega, mis eesmärgiks olen seadnud. Ja üldse, ehk teilegi(kes loete) võib mingist mu kirjutisest kuidagi abi olla või see lihtsalt pakub mingi huvitava vaatenurga. Igatahes siin see on:

Be good for yourself, don’t race with others. Reach to every goal you have set, smile to yourself and think how beautiful you actually are! Don’t hate other people or judge them for who they are, it compares to saying that they can’t act the way they think is right. Would you be pleased if you weren’t allowed too?
Don’t mesmerize bad things, they won’t come back If you won’t let them to. Always expect the best even tough it‘s hard sometimes - the higher you reach the happier you are in this process. And if you fail, then it’s not the end of everything, but the end of a small chapter among the millions of chapters in your life and the beginning of a better one. There are 6 billion people on this planet and we are different for our heights, weights, diseases, visions, musical preferences, styles, dreams and hopes. So where comes the urge to compare and be better than the others, when there is no way we can ever be similar to each other and with that there is nothing to compare or measure. So if you read this right now, think how lucky you are to have at least one person in your life that actually accepts you for who you truly are. You give the unique color to this world. Everybody does.

Create your personal life – live your dream.

music that matters.

Ma pole kohe väga-väga ammu kirjutanud, seega peaksin tegelikult veidi vabandama selle eest. Mitte ei vabanda ma ennast välja, põhjuseid saab alati leida - lihtsalt ei ole olnud just kõige suuremat kirjutamistuju. Kuigi peab tunnistama, et toimunud on palju septembri-oktoobri jooksul:)

Ei teagi kohe millest alustada - kindlasti saan ära mainida selle, et olen saanud üsnagi palju veeta aega koos väga toredate inimestega. Olen hakanud aina enam nautima hetki, mil viibin enda klassis, mind lihtsalt ümbritsevad niivõrd....siirad ja armsad inimesed. Siinkohal tooks tegelikult nimed ka välja: Sandra, Merle, Reeli, Rael, Katriin!!!!!! Minu lemmarid. Ka bändiproovis on olnud ülim - Oliver on olnud ikkka väääga über ja kirjutanud valmis 2 uut lugu ja meil läheb hästi - ma olen väga õnnelik selle üle. Ja kui jätkata veel inimestega, siis eelmisel nädalavahetusel avanes mul võimalus käia SINA konverentsil, kus arutlesime selle üle, mis vajab ühiskonnas muutmist. Miks see mulle korda läks? Meid oli küll 100..aga ma ei ole eluseeski näinud saalitäis inimesi nii täis indu ja tahtejõudu midagi reaalselt head korda saata. No see lihtsalt väärib mingit auhinda või midagigi. Ehk te pole sellest organisatsioonist kuulnud, aga nad on saatnud korda imelisi asju. Üks parimaid asju on näiteks Päike kuuti organisatsioon, mille osaks saan isegi olla. Aitame veidikenegi varjupaiga loomi. Jah, see ei muuda maailma ega midagi, aga see muudab just selle looma elu, keda saab tõesti aidata. Üksainus elu loeb äärmiselt palju. Fakt. Igatahes, kui keegi lugejatest soovib ise ka kuidagigi aidata, siis vastav leht, mis suunab teid vajalikule teele on siin - http://www.sinanoored.ee/ . Aga sõprus. See on oluline:) Hoidke inimesi, kes teile loevad ja hoidke alati kontakti, tõesti. Kiirete päevaaskelduste kõrvalt( MIS EI OLE VABANDUSEKS ) jätsin ma saatmata sõnumeid ja lihtsalt helistamata ühele kõige paremale inimesele, kes mu elus on ja kui me nüüd hiljaaegu saime jälle pikalt koos olla olin ma ikka jälle pilvedes kinni, sest temaga on hea. Ma leian, et säärased inimesed kujundavad ühtesi päeva parimaid hetki meile, kohe päris tõsiselt. Veidi raske oli naeratust maha kruvida peale koosviibimist.

AGA MUUSIKA^^. OMG OMG OMG OMG. imeline. See jutt hakkab vist juba vanaks jääma, aga jumala eest..see on 24/7 osa minust. Ma ei oska põhjendada seda, miks see mulle nii oluline on. Aga nu see lihtsalt on miski mille puhul ma riskin, mille puhul viin üsna mitmed asjad väga kaugele ja noh, see on ainus mis on minu silmis tõeliselt ja läbinisti reaalne ja õige. Olen pühendanud endiselt tunde päevas kitarrile. Ja ma lihtsalt kammin nii ära kui vaatan taaskord Foo livesi. Lihtsalt kirjeldamatu. Ja olen avastanud muudki väga head muusikavaldkonnas ja see on kestev protsess. Iga päev on täis uut vaimustust, rõõmu ja eufooriat selle mõiste pärast. Ma ootan talve, ma ootan seda, sest ma tean(või vähemalt loodan), et saame juba lavale ja me ees on inimesed, kes tõesti viitsivad meid kuulata. Käisin reedel Gerda juures, ta ütles mulle..Kaire, tule siia, teeme muusikat. Mul on palju aega sinuks ja muusikaks. Ja läksingi kitarriga. Tegime lugusi, laulsime ja salvestasime videole ja oi kui tore oli see kõik. Ja siis suundusin endise klassivenna juurde, kellel oli mingisugune koosviibimine veskimetsas ja ka seal sain esitada teistele lugusi ja õhkkond oli muusikaga palju rahulikum. Igatahes kõige paremad õhtud ongi need, kus saan olla musikaalne. Ja neid on olnud nii palju....See võtab ikka väga emotsionaalseks. See on kuradi ilus.

Igatahes, praegugi vaatan foo live, võtan kohe kullakese kätte ja täidan meeled kofeiiniga. Ja nii ongi..noh....idüll.:)