muusika, mis kõneleb

Kohvitass käes ja soe soe tekk ümber. Kirjandusteos..mõni lüürika ehk, mis kunagi midagigi on tähendanud ja "laula mu laulu, helisev hääl". Jah. All of a sudden it all makes sense..ma olen muusikast toitunud, hinganud ja joobunud alates kolmandast eluaastast..ja nii jääb paraku alati. Midagi kaunist ka teile lugeda..

sinu imelist laulu keegi kuulamast
vist ei väsi eal, ta puudutab ju iga üksiklast
See laul, mu laul las sinule jääb
sest sul on valgus, helisev hääl
et laulda seda laulu
sest sul on hääl ja ma usaldan sind
su huultel lauluks muutub mu hing
ma kuulen sind..

...

Kirjandus!

Ma kardan natuke Eha Aaret. Ta on müstiline..kaasahaarav, mõtlik. Temas on peidus nii palju ja teda tegelikult ka huvitab see, kas meil on huvitav või mitte. See on nii tore! Mind huvitab kirjandus.. Ja just need kirjutised, millele kuldkihar meid tutvustab, on kohati väga väga väga sümpaatsed nagu näiteks Paul Eduardi "Vabadus". Esialgu näitan teile seda inglise keelsel variandil. Kohe kui saan õpikust selle ümber kirjutatud, saate seda ka meie kaunis keeles lugeda:)

On my notebooks from school
On my desk and the trees
On the sand on the snow
I write your name

On every page read
On all the white sheets
Stone blood paper or ash
I write your name

On the golden images
On the soldier’s weapons
On the crowns of kings
I write your name

On the jungle the desert
The nests and the bushes
On the echo of childhood
I write your name

On the wonder of nights
On the white bread of days
On the seasons engaged
I write your name

On all my blue rags
On the pond mildewed sun
On the lake living moon
I write your name

On the fields the horizon
The wings of the birds
On the windmill of shadows
I write your name

On the foam of the clouds
On the sweat of the storm
On dark insipid rain
I write your name

On the glittering forms
On the bells of colour
On physical truth
I write your name

On the wakened paths
On the opened ways
On the scattered places
I write your name

On the lamp that gives light
On the lamp that is drowned
On my house reunited
I write your name

On the bisected fruit
Of my mirror and room
On my bed’s empty shell
I write your name

On my dog greedy tender
On his listening ears
On his awkward paws
I write your name

On the sill of my door
On familiar things
On the fire’s sacred stream
I write your name

On all flesh that’s in tune
On the brows of my friends
On each hand that extends
I write your name

On the glass of surprises
On lips that attend
High over the silence
I write your name

On my ravaged refuges
On my fallen lighthouses
On the walls of my boredom
I write your name

On passionless absence
On naked solitude
On the marches of death
I write your name

On health that’s regained
On danger that’s past
On hope without memories
I write your name

By the power of the word
I regain my life
I was born to know you
And to name you

it has been a long long time..

Ilmselgelt on see lehekülg üks mõttetumaid weebikeskkonnas..sest siin ei uuene midagi, siit ei saa mitte mingit adekvaatset informatsiooni ega midagi, ENT mu elukeses on juhtunud üsna muhedaid asju ja ma jagaks neid ka teiega, kallid lugejad..(kui teid üldse on^^)

3 kuud. Suvi. Nii müstiline kui see ka poleks, oli see paraku üks parimaid suvesi mu elus..kui mitte kõige parem? Ma ei käinud väljamaal..ma ei käinud õieti Eestiski ringi. Veidi vähem kui pool suve veetsin ma armsas, rohelises Oriflame kontoris ja ülejäänud suve..kõige parema, kallima, armsama inimesega ja teiste kallitega. Ja muidugi-muidugi!! Bändiga oli 2 gigi:) See tegelikult on ka üliüli-hea. Esimene oli Pärnus, vaba lava finaal..kus mana oli laes, tujud laes ja kõik oli superhea.. paraku jäime teiseks, aga sellest polnud midagi. Esimest korda elus tuli minuga vestlema mees, kes ütles, et loodab meid veelgi näha, meist kuulda ja, et meid kuulata oli lausa vägaväga hea.. jah, ma ei tea, kui väga te mõistate selle tähtsust, ent Platinum Annoyancile oli see pea, et kõik. Vaid see üks inimene. Lihtsalt keegi veel peale meie, kellele läheb see korda.. Samal õhtul paluti meilt soovilugu:):) Järgmine esinemine oli Haapsalus..noooooo...Sinna jõudes olid ootused kõrged(loodan, et tajute läbi pikslite teravat irooniat) Kõik üritusel viibijad kandsid neete, võrksukki, harjad olid jäätunud soovitud vormis ja tüürisid pilvedeni.. Olgu, oleks veidi tobe ju välimuse põhjal mingeid ennatlikke järeldusi teha eks? Mina enda poolt väga hirmunud polnudki..hetkeni, mil tuli lavale esimene bänd..ja teine bänd.. ja kõik, mis mu peas keerles oli see: Meie muusika pole mitte midagi sellist.mida nüüd teha? kas rahval saab olema hea?.. Ent loobusin mõtetest, sest see mängis mu närvidega juba liiga palju. Ent kuulajaid oli. Ja üllatuslikul kombel sooviti lisalugu... ja me saime ilmselt parima komplimendi osaliseks "Te olete viie aasta pärast sama kuulsad kui biitlid" Ja säärane repliik kostus Contra häälepaeltest. Kas te kujutate ette seda tunnet? Emotsiooni?..Vau. See.. jah, mul pole sõnu:) Peale seda..mõtlesime bändiga, kui tore on, et Sindi on veel ees. Sellest saab olema parim gig ever..parim tunne..oi kui väga me seda ootsime ja oi kui palju me sellest lootsime.. Jah. Jah. Sindisse jõudes oli enamus rahvast Sindi seltsimaja ees ja alkohoolsed joogid kadusid tund tunni järel aina kiiremini värvilise seltskonna käest. Bändid polnud just minu jaoks väga head ja ilmselt ka teistele mu bändilikmetele( Ärge nüüd valesti aru saage, oli ka muhedaid bände, keda oli lust kuulata:):)) Käisime väljas maffiat mängimas...Jalutamas. Õunaraksus. Ja aina enam väsisime. Korraldus oli jube. Meie lavaaeg oli 02:30. Lavale pääsesime enne kella kuut hommikul. Magamata..praktiliselt söömata. Manalevel oli 0 ja..noh..Jee...gig!! Pahasti läks veidi. Helimees mängis meie saundiga nagu jo-jo'ga. Eksisime veidi..ja enamus publikust magas. Ent meie ees seisid meie kallid semud/tuttavad, kes andsid veidikenegi enesekindlust juurde. Reeli, meie truu fänn, oli ka kohal! Seega siinkohal tänaks teda, et ta tahab meie esinemisi näha ja et ta on valmis ka kõige halvemal ajal kohale tulema. Ta on tõeline tõeline fänn! Kallid:):) Ent...noh...ma ei teagi, nii paha ka nüüd polnud:) Aplodeeriti..vilistati( heas mõttes!! ) Oliver juhatas viimase laulu eriti ägedalt sisse. Temale aplodeeriti tema improvisatsiooniliste oskuste eest ja ..peale gigi tuldi minuga rääkima ja sooviti rohkem meist teada.. Ehk. Me..me võime särada veel. Me peame lihtsalt sutsu rohkem lavadele jõudma ja loodame, et saame midagi head inimeste kõrvadele kinkida..

Seniks aga..olen ma tegelikult täiesti valmis kooliks. Sellega kaasnevateks magamatusteks, pikkadeks koolipäevadeks..soditud päevikuteks, õpetajate manitsusteks, tobedateks naljadeks ja hilinemisteks. Kamoon, seda kõike saan kogeda vaid korra veel. Viimane aasta:):):)..

Ma luban nüüd kirjutada.. tegelikult ka