Ja nii kiiresti möödubki aeg. Ja sedaviisi muutubki kõik. märkamatult

Mäletan veel seda päeva, mil otsustasin selle blogi luua endale. Oi kuidas keerles miljon ideed mu peas ja kõik ootasid elamist, hingamist, eksponeerimist. Ma mõtlesin, et hakkan iga sekund vajutama nupule "new post" ja seda iga päev. Ja mis sellest kõigest sai.... Ja mis sai sellest tohutust rõõmust, kui talvevaheaeg lähenes? Või kui üle pika aja sadas valge lumi maha? Ma ei tea. Ehk kiired ajad on tekitanud minus illusiooni, et mul polegi aega säärastele asjadele, mis kunagi mind rõõmustasid. Kuhu see kõik kadus. Miks ma üldse praegu kirjutan? Praegu on muutnud ju ka see palju ma üldse endast midagi jagada tahan...praktiliselt mitte midagi. Või kui mul tekib ind midagi kirjutamaks, kaob see entusiasm kohe, sest ma mõtlen semiootikale ja kunstile, kuidas sõnu ritta seada, et mõte edastuks meeletult kaunis kestas. Võibolla ma loobungi kergesti pisiasjadest. aga kas joonistamine on pisiasi? Või aeg võtta paariks tunniks kitarr kätte ja luua seal muusikat...Jah. Ma tean siiani, et see on just SEE, teate ju küll, mida mõtlen selle all aga noh.... pahatihti lülitan ennast nendest mõtetest välja ja tuikan rahulikult sansaaras edasi. Eriti teistmoodi on ikka nüüd. Järgmine nädal on juba proovikirjand. Ma olen juba kaheteistkümnendas ja segaduses. Ma tean, mida ma tahan elult, ma tean oma kutsumust ja kõike muud, ent algus tundub kuidagi raske. Mitte, et ma kardaks raskusi, lihtsalt..see on hirmutav..ei tea ju kas ma üldse jõuan kuskile lõppude lõpuks välja. Kas ma realiseerin seda, mida väikesest saati olen ihaldanud. Ma ei tea vastuseid miljonitele küsimustele, mis mu peas keerlevad ja see on hirmutav. Sest järgmine aasta pole enam miski endine. mitte mitte miski. Võib olla on see isegi hea, eriti kooli mõistes, sest 12 aastat sama koolimaja külastada, on hakanud lõpuks ära tüütama. Aga see on minu elu osa olnud..ja veel nii pikka aega. Ja alati on kurb, kui ajad ja inimesed muutuvad..isegi kui muutus on paremuse suunas. Ma ehk kohanen aeglaselt. Aga praegu tundub küll, et olen reaalsusepalgiga vastu pead saanud ja väike laps minus vaikselt hääbub ja jumal, kuidas ma neaks end kui mu lapsemeelsus haihtuks. Igatahes.. ma olen õnnelik. väga väga. lihtsalt...mõtted ehk tulevad liialt ette ja kõik muu ja siis ongi tunne, et enda unarussejätmine tähendab seda, et kõik nüüd ongi segi. Ma ei tea.

jahm, veidi kummaline..kui paljud mu kirjutised ja postitused lõppevad just nende kolme sõnaga. Ma ei tea.