Aitäh Jörgen, Aitäh elu, Aitäh. Mulle meeldib kirjutada jälle.

Ta silmalaugel lamasid veel viimased väsimuseriismed, mis vaikselt haihtuda üritasid. Täpselt sama armetuna kattis Anna oma portselanist näo õlesarnaste näppudega, ent reaalsus võitis taas. Saja kahekümne seitsmendal päeval kahe tuhande üheksandal aastal, jaksas koit endiselt päeva alustada. Anna näitas riiulitel kopitavatele nukkudele oma laguunisiniseid silmi, hingates ainuüksi selle hetkega surnud ruumalale elu sisse. Temas peitus see kõik, mida vajas üksik Lasnamäe paneelmaja korter, et teda tunnistataks ilusaks. Tuhmunud aknal lamas tammepuust valmistatud ribikardin, mis maalis Anna toaseinale kuldsed sebrad. Just selle pärast jättis Anna hüvasti ajaga. Ta tahtis unustada kõik piirangud, et õppida tundma värvispektri ainulaadseid ja kordumatuid käike. Katkise akna praos mängles vaikselt tuul ja ürgvanad ämblikuvõrgud lisasid kahvatukollasele toale kontrastse efekti. See oligi see. See oligi see, millesse Anna kord armus. Aga see oli. Ent nüüd oskas ta ühendad beebiroosaks värvunud kanüüli tilgutijuhtmega ja oodata päeva, mil elus maa ta hülgab..ja ta saab taas tunda end suure hingena oma esivanemate keskel.

12.05.1942-17.05.2009

Mälestust sa hella pälvid, pälvid austust ja sõnu häid. Mälestuste kauneid jälgi meile hinge Sinust jäi. Püüded üllad, mõtterikkad tegid sa teiste heaks. Sinu töö - see kuulsusrikkalt elab kaua, pika ea.

Kallis Hilja,
Ma armastan Sind igavesti

Stranger things have happened

18.05
Ma tahan omastada seda ilu. Imbuda sügavale tema pooridesse, eksida liistakute keskele ja kinkida emotsiooni. Merena vohavad võilillepõllud ning mullast pinda silitav karge kevadõhk. Jah. Ma tean, et ta on seal, ent ma ei tunne teda. Ma ei näe. Reaalsus on pimedus ja fantaasia on troonilt tõugatud. Ma oskan vaid ihata. Ihata vabaneda. Kaduda. Kaduda kvantosakesena sihtpunkti, mille hubasust ma ainuüksi oletada julgen. Ma tahaks riskida, nagu väike laps, kes ema toeta üritab astuda esimest sammu. Aga ma ei saa. Ma ei saa heita kõrvale osa, mis on mulle armsaks saanud. Sest inimene ei saa liblika kombel heita endalt tiivad, millega ta lendama õppis..

Laulasmaa
Horisondil paistab 8 tuulegeneraatorit. Päikese peegeldus merepinnalt maalib pimeda loori silmele ja rohelised männid lisavad ilusa kontrasti kahvatukollastele toonidele. Seal on võimatu juurutada end paigale. Pidevalt tunned midagi jalataldu kõditamas ja kuumadel suvepäevadel on säärasel pinnasel pea võimatu lesida. Ent kui sätid end istuma kulunud valge värviga puidust pingile, tungib su ninasõõremetesse õrn adrulõhn. Päikeseloojangul imetlen ma tühjust ja kiikan horisondist kaugele. Ma pole üksi enam ja kuulen kauguses purjakil soome turiste. Ometi peitub ka selles oma võlu. Ei. Merekohinat sa ei kuule. Ta on hilistundidel alati ühtemoodi tasane ja vaikne. Selle koha juures paelub mind kõik – tema hääletu muusika, pinnase pehmus ja lehtede rütmiline dünaamilisus.