imelik

tunne. panin uuesti käima randomnessi lood ja kuidas ma igatsen seda.. koos musitseerimist.
nii väga. nii väga..

lihtsalt nii väga...

miks ma seda teen?

seda küsimust on nüüd päris mitmed küsinud. Miks ma lähen just nii kaugele, miks ma eestis ei tee taolist asja. See, kes mind vähegi teab, et ma olen eestis neid "asju" teinud ja teen kindlasti ka edaspidi.. Ja ma tahtsin lihtsalt minna arengumaasse. See oleks kindlasti midagi uut. Ja miks ka mitte? Miks minna euroopasse? Miks üldse teha midagi... igatahes :) miks ma üldse teen seda? Sest ma tahan kellelegi/millelegi positiivselt mõjuda. Ja see on kõik.

Loodan, et leidsite vastuse oma küsimusele :)
adios!

the greatest things come in unexpected ways

Guatemalasse mineku kuupäev pandi nüüd lõpuks paika -16 oktoober!!!! Tundub, et Prantsusmaa ja Tsehhi organisatsioonide juhid otsustasid, kes oleks kõige sobivam kandidaat.. mis on iseenesest väga tore. Ma tean, et Luksemburgist tuleb noormees, kelle nimi on Arunan. Loodan, et meie seltskond on hääästi tore ja ometigi...peab ju tore olema, sest ma jagan nende inimestega kaks kuud maja. Igatahes, sain teada, et mul on taaskord vaja sõita Prantsusmaale, seekord on seal EVS koolitus ja sinna lendan ma uuesti 3. oktoobril.. mida ma ootan väga väga väga :) ja Mulle tulid head uudised Eesti Togetherist.... neil on minuga teatud plaanid, mis on hästi great. Ma kartsin tõesti, et Guatemalale eelnev aeg saab olema rahulik ja kuidagi...igav? aga ei :) Ma olen saanud isegi ühe vaktsiini, teisele vaktsiinile peaksin nüüd järgmine nädal minema. Samuti jõuvad Ben ja Julie Tallinnasse esmaspäeval ja loodetavasti saan ma neile Tallinnat veidi tutvustada. Ees ootavad ka hispaania keele kiirkursused. Nimelt on mingigi algtase kohati vajalik ja seega hakkan ma nüüd kiirelt kiirelt hispaania keelt õppima eraõpetajaga. Sounds fun:) Aga.......ma ei jõua ära oodata seda sõitu sinna ja seal olemist!!! appi!! nii hea :) aga

kallikalli

püüa pilvi, sest sa TÕESTI ulatud nendeni

Santiago

Hei hei taas üle pika aja.. Miks ma uuesti kirjutan? Vot selle pärast, et mõnes mõttes on see kohustuslik ja teisalt selleks, et minu lähedased saaksid osa minu seiklustest Guatemalas. Jah, Guatemalas. Nii palju jooksmist ja närvitsemist terve 9 kuud selle üle, kuhu vabatahtlikuks minna ja kuidas saada ikka oma arengumaasse, on nüüd läbi. Esialgne plaan oli tõesti minna Aafrikasse, aga selleks oleksin ma pidanud oma taskust käima välja mitmekümnete tuhandete kroonidega, olema taanis 9 kuud ja õppima praktiliselt mitte midagi ja lisaks töötama peale õppimist ja siis oleksin saanud kuueks kuuks minna kuskile Mustale mandrile.. Paraku aga ei loobunud ma kordki Togetheri projektidest ja kandideerisin ja kandideerisin ja siis saingi saatusliku telefonikõne 24. augustil ( ma vast ei unusta seda kunagi.. ), mis teatas, et olen pääsenud sellesse projekti. Tõsi, see kestab vaid kaks kuud, aga alustuseks on seegi väga hea. Kes teab, ehk ma ei ole sobiv taolise asja jaoks? Igatahes, olen õnnelik, et saan lõpuks teha seda, mida vääääga tahan. Olen õnnelik, et ma ei loobunud...ja oeh, tõesti! Ma ei tea..ärge kunagi loobuge enda eesmärkidest! Igatahes, ma hakkan veel kirjutama oma kogemustest ja pilte lisama ja loodan, et kallitel on seda põnev lugeda!

Kallikalli