Püüa pilvi, sa ulatud nendeni..

URBAN 3, YOUTH EXCHANGE IN FRANCE, METZ ABOUT MEDIA

2011-04-23T20:28:00.003+03:00

Hello again.. :)

Now we are looking for a participant who would like to be the leader of the estonian group. Contact me asap. :)

The youth exchange will bring together 30 young people from the Czech Republic, Italy, Poland, Estonia and France to discuss about the role of media in our societies and how media can increase youth participation. Media play very important role in today’s world. They are prerequisites of democracy, but at the same time they influence people very much and especially young people are very often confused by different messages coming across from media. We believe it is very important for young people to understand how media work, be able to work with information and process them and think critically about the information they get.

This youth exchange will give young people an opportunity to become young journalists and create newspapers, radio shows and journalism photos. They will work in international groups, have to divide the tasks, learn how to use new tools, make interviews with local people in France and create together a product.

At the same time, media will be used as a tool to make young people express their opinions. The main topics will be global challenges and European citizenship but young people will be free to propose topics which are important for them. These media tools will enable young people to express their opinions on these abstract topics in a creative way which is much easier for them.

The results of the project will be after published on a website which will be disseminated widely among other youth organisations, young people and local communities in the partner countries. These products will be a great tool to enhance the visibility of the Youth in Action programme as well.

The exchange will take place in Metz end of june beginning of july 2011.(We will confirm you soon the exact date)

The advanced Planning Visit will take place in Metz from 30 april till 1of may.

Arrival 29 departure 2^nd -full working day.

Book your ticket as soon as possible, maximum remboursement on a base of 100% is 250 euros per person (we will not rembourse more)

Very important : We want a person who is really involved in the project for the prep meeting and who is a leader commited to the topic (international youth and urban art)

We cover 100% of the costs

Training course in Turkey/ Treening Türgis

2011-04-23T20:19:00.002+03:00

Ma hakkan siia inglise keeles nendest projektidest kirjutama. Kes on huvitatud, kirjutage kiri: kaire.papp@network-together.eu!:)

Training course: Volunteerism and training methodoliges.

A training course that will take place on the 1st to 8th of July in Gaziantep, Turkey.
They will cover 70% of your travel costs and 100% of your visa. Your travel costs should not be higher than 550 euros.

They will make sure that you will get from the airport to the destination and back to the airport.

If anyone is interested about this project, contact me immediately. The first ones are secure to go and participate :)

If you want the detailed schedule about the project, contact me aswell.

I'll remind you once more: Kaire.papp@network-together.eu

hugs!

how it all ended

2011-04-23T20:10:00.002+03:00

Ma jätsin millegi pärast blogi kirjutamise pooleli peale puhkust... kuigi peale seda juhtus niivõrd palju. Me kolisime uude kohta, mille nimi oli San Martin. Me olime seal 3 nädalat.. Ühel nädalal töötasin ma arstidega ja me käisime nendega kohalikes külades arstiabi pakkumas. Järgneval nädalal olin ma inglise keele õpetaja ühes külas ühele koolile... need lapsed õppisid päris palju selle nädala jooksul, kuid ma ei usu, et neil enam peas on midagi, ehk Hello või siis how are you.. ja kas nad üldse mäletavad mind või meid... ei tea... ja viimasel nädalal töötasime koolis, kus õpivad erivajadustega lapsed (kurdid, pimedad, vaimse puuetega etc).. ja siis tuli hüvastijätt. See perekond, kelle juures ma olin korraldasid mulle peo. See oli niivõrd vahva ja unustamatu. Järgmisel päeval kui oli aeg lennukile minna, olime me kõik pisarates.... aga ma naasen sinna üsna pea :) nüüd hakkan ma siia kirjutama erinevatest projektidest, mis kuskil toimuvad. Midagi isiklikku ma kirja ei pane, see kes tunneb huvi teab mu numbrit.

Kõike kõige armsamat teile, mu kallid lugejad
kalli

the vacation will soon end

2010-11-19T19:53:00.003+02:00

Viimased puhkusepäevad on olnud võrldemisi rahulikud, sest see pere, kes mind praegu hostib, peab töötama. Sellegi poolest on nii vahva olnud. Eile viidi mind hiina restorani sööma ja mu koogile telliti küünal, sest sooviti tähistada minu sünnipäeva - kuigi mu sünnipäev on alles järgmise aasta Juulis. Põhjenduseks toodi see, et nad ei saa seda minuga tähistada õigel ajal.. Täna läheme me taco belli sööma, sest ma ju ei saa lahkuda Ameerikast kui ma pole seal käinud, samuti läheme Potterit vaatama, seda ootan ma kõige kõige rohkem!!! Aga nädalavahetus saab olema väga väga muhe, homme sõidame Puerto de San Jose'sse, kus mu perekonna sugulasel on maja seal, see on ookeani ääres ja lõpetan oma puhkuse nädala seal. Tundub tore tulevat.. selle osa juures ootan ma kõige rohkem sellegi poolest tähtede sadu, mis peaks olema pühapäeva öösel, nad ütlesid, et sa näed langevaid tähti iga paari sekundi järel ja neid on massiivselt ja taolist sadu saab Guatemalas näha tavaliselt iga seitsme aasta järel...

ma tunnen ennast nii luckyna ja ma ei saa aru, miks või kuidas see minuga kõik juhtub.. see tundub nii...vau

jah, ma olen sõnatu

praegu saadan oma suured kallid ja tervitused oma kolmele perekonnale: perekond Papp, Sikk ja Bendfelt :) armastan teid kõiki!

..

2010-11-16T18:56:00.002+02:00

I get lost in the beauty of everything i see

The world ain't half as bad as they paint it to be

If all the sons and all the daughters stop to take it in

Well hopefully the hate subsides and the love can begin

But until then come home come home

'cause i've been waiting for you for so long

And right now there's a war between the vanities

But all i see is you and me

And the fight for you is all i've ever known

So come home

people always leave

2010-11-16T18:47:00.002+02:00

You say i am so lucky to love someone who loves me back, but...

jah, Ma olen nüüdseks elanud viies erinevas kohas ja oi kui raske on iga kord liikuda edasi, kolida uude kohta. Praegu on mul puhkuse nädal - see on olnud niivõrd imeline. See algas sellega, et külastasime mind hostiva perekonna sugulasi, kes võtsid mind väga soojalt vastu. Sellele järgnes päev, mil mind viidi lendama väikese neljakohalise lennukiga, kus mul oli võimalus lennukit ise juhtida. Samal õhtul tähistasime perekonna vanima poja, Williami, sünnipäeva... Ja sellest järgneval päeval uudistasime ja avastasime taaskord linna ja eile veetsin ma nendega päeva kaunis ja imelises Antiguas. On raske mõelda, et paar päeva veel ja ma pean siit lahkuma, Sest need inimesed on minu perekonnaks saanud. Ja ma armastan neid nii palju ja nemad mind. Nad on vaikselt ära õppinud kõige elementaarsemad sõnad eesti keeles ja nad üritavad nii väga õppida rohkem ja rohkem minu kultuuri ja minu keele kohta... ja nad on niivõrd imelised. Aga ma tean, et kui ma lahkun, siis uude kohta ja ma ei naase enam siia pealinna.. ma ei naase enam nende juurde.

...people always leave

the crown of glory

2010-11-09T18:22:00.002+02:00

When I doubt people, I feel pain, when I judge people, it is unbearable. When I hate people, there is no value to my exsistence. Yet, If I believe, I am deceived. If I love, I am betrayed.
even though we are deceived - I still believe
though we are betrayed - I still forgive

but when I love those who act against me - I bring victory.

Moving

2010-11-03T21:35:00.000+02:00

For some reasons we are proabably moving to Santiago Atitlan to do our work. We are no more in Nuevo Progreso...

bye bye, will miss these people :(

I love you nuevo progreso

2010-11-03T21:34:00.000+02:00

The first day of the first working week started with a breakfast that we always have – eggs, beans and fried bananas. Afterwards we went to the hospital to meet the workers, the place and we were slightly introduced to our work in the hospital. But this week wasn’t about working in the hospital, instead we were planting the coffee. So after a little trip to the hospital we went to the place where we worked for the whole week. On the first day, the owner of the land where we were working, told us about the importance of the coffee and our job on that day was to gather 200 sticks and push them into the ground leaving 1 meter space between every stick. The job was actually quite difficult, considering the fact that we were working on a very järsul nõlval. I was very exhausted in the end of the day so I just spent it in my bed. On the next day we started digging – i think it was the hardest part. We had to dig 100 holes tolerating the hot weather and the uncomfortable landscape. In the end of this day i was also only capable to lie in the bed. On Wednesday we had help – the man who is usually taking care of the land and the planting came to help us. He had a really good tips to show us to make our work more effective. On that day we almost finished with all of the holes. On the same night, Elias took me to a ride with his motorbike in Nuevo Progreso. It was so nice to discover different sides of this place. The next day we already started planting – it is good to know that there are at least 10 trees that I have planted. I named them Helmut’s. We were all very very happy that we finished our work quickly because it was very challenging in physical and in mental way. This job made me discover the strenghts that I didn’t think I have. The experience gave us the idea of the the most primary work in developing countries – and god, how i admire these people even more and more, because I would never be able to do this every single day. The most amazing part of the job is that they spent 12 hours every day on the place and get only 30 quetzales for it – which is 3 euros per day. But we knew that we had to work on Friday also so we thought that it would be a good idea to give children an english lesson on the next day, because they don’t have school at the moment. So on Thursday Me, Ludi and Arunan went to look for children who would like to participate in our class. We got a lot of positive answers. On the same day we were also invited to go to a baby shower and of course we went. It was actually a first time for me to participate in some kind of celebration. After that we had a spanish lesson with Ludi and then the dinner. On Friday we expected children to meet us 8 o clock in the morning, but we were so suprised over the amount of children who were participating. There was approximately 20 children who attended the class. We were teaching them primary words, sentences and played games with them. They were so happy and excited, that they constantly asked when will we make another lesson. Later on that day we were preparing to welcome another volunteer – Philippe. So we drew him a poster. It was really nice to have him here, because he is such a good person. On that day we had dinner all together and we went to bed quite early. On Saturday we woke up and decided to go to the river, so we spent some time there with our new friends – Orlando and Lilian. We spend so much free time with them, because they are very nice and welcoming. Orlando also showed us the Guatemalan traditional dances. It is always very fun with them. On the same night we decided to just sit in the fireman station, all together, and listen to some music and talk instead of going to the fiesta. They are celebrating halloween here. On the last day of the week we were just resting and making a fruit salad. It was soo good! And of course the day ended with us sitting in the porch and just talking and talking.. I love this place already so much. It’s like my home

vau...

2010-10-24T18:42:00.000+03:00

So now we are already in the place where we are going to have our EVS, so its a community in San Marcos, and the name is Nuevo Progresso. When we arrived here then we met the person from the municipality and the firedepartment guys.There were some people coming to ask and asking what is going on because we are actually the first tourists there that they can remember. And of course the first volunteers from abroad. And so many people are so excited about us, because they really need help in different fields and if they saw us then they just came to us, even if we don´t have enough capasities (volunteers) to change everything for the better but we will definitely try to help. The city here is even poorer then guatemala city was. There a lot of starved dogs on the streets and the village here is quite small. I see soo often how small kids are working and people are carring hard things that are attached to their heads – seems like everybody are working to survive – no one is resting. The kids are always very excited when they see me, they come to me and want to talk. I am also a good friend with one monkey here , yes a monkey, who is kept in this diner where we eat every day..he is very mallow. But yesterday i had my first experience with visiting the ocean J and i swim there and the water wasnt salty at allllll and we were swimming in the pasific ocean.. but then i was in the sun for 1,5 hours and i am completely burned, you cant even imagine... and yes.. today we are planning to go to the jungle and today i will also find out what will be my work for the next week – so can´t wait J

Some pictures :)

2010-10-20T06:39:00.004+03:00

kõige tüüpilisem tänav...
haruldlaselt kena ja korrashoitud koht, selja taga on katedraal ja Ameerika kõige esimene kool ;) asutati 18 sajandil...

The day with the Sevice For Peace

2010-10-19T07:46:00.002+03:00

Today I also woke up like 4 o clock in the morning. I am still not used to this kind of time.. but today we started our day very very active. We welcomed a Luiz from the NGO "Moving dreams" and we went to some place in Guatemala where were little children ( like 2-5 years old). The place is a daily care center for children whos parents are really poor and can't afford to take them to the kindergardens, so that they could go to work. So we were there for a while and played games with the children. This was a very lovely beginning for a day - just to see all these smily faces and recieving a lot of hugs!!! Afterwards we had a lunch in some kind of pizza bar and then we had a very very long trip to meet people from SFP...the traffic is really crazy here!! Then we went to the place called Aganini, where they keep disabled children whos parents left them.... It was absolutely amazing to see how strong these workers are, who are taking care of the people there (i said people, because there were not only children there.. the oldest person was about 50), it was a very hard experience and we were asked to be as strong as we can, because yes, it was quite shocking. But then again, It was nice to see, that there are actually so many organisatsions created by people who dedicate their life to help someone. It is really great. And a interesting thing about this organisation is that they don't get any support from the government. Afterwards we had a dinner and now i arrived back to my home. :) i will never forget that day

dangerous Guatemala

2010-10-18T17:19:00.002+03:00

So we have been here for two days now and a lot of things have happened actually. Yesterday we had a session when we talked about the organisation Pro Paz and afterwards we went to the city, there was a somekind of festival that takes part every sunday. All of the salesman came to the streets and there was a stage put up and a lot of music and so on:) and of course the weather was very hoooottttt!!!!! and we were walking for a very long long time, but it was good :) The parts of the cities are very very different. We are living on the poor side right now and it is completely different from the rich side.... I have had so many fresh fruits here, it is soo amasing. they taste very goood:):) and we have already had our first experience with hearing gun shots.. it is kind of creepy but well... yeah, we are in guatemala city, it is quite normal here. But today we will see the city again and meet some people.

talk to you soon

I'm here!!!

2010-10-17T17:41:00.002+03:00

So.. the first blog entry from GUATEMALA will be in english because I don't have enough time at the moment to write it in both languages. So we arrived yesterday at 16.20 and the weather was quite ok. It was foggy and chilli but it was nice :) a lot of mountains and we can see a big big volcano from here. So we are now in the PRO PAZ embassy, we are here for 3 days then we will go travelling for one day and then we will have 3 more training days in San Marcos! :) the weather today is sooo hot :):) But guatemala..wow..the city. total cultural clash, it is so poor and the people always want to talk to us. They said that it is very dangerous to move around so we are taking small walks around the block...it would be tooo dangerous to go further :( Everything is surrounded by walls and you can't really see what the houses look like. But yes.. It is very exciting to be here, i am very happy and i hope that we will have a veryyyy nice time here.. you can also write questions under the comment page, and i will answer them as soon as possible. but now i have to go for my training and I hope to have more time to talk to you :)

bye bye bye bye
love you

kas olen valmis

2010-10-08T10:13:00.000+03:00

SEITSE PÄEVA JA MA OLEN LÄINUD. vau, hetkel olen prantsusmaal koolitustel.. Siin on ka megatore, saan üha rohkem teada organisatsiooni kohta ja kõige vajaliku kohta. igatahes loodan siit endaga palju kaasa võtta ja nautida viimaseid jahedaid päevi kallil eestimaal :) ma hakkan blogi pidama inglise ja eesti keeles... inglise keel on vajalik minu organisatsiooni jaoks ja teiste rahvusvaheliste sõprade jaoks :)

oi kui hea :)

imelik

2010-09-23T17:57:00.000+03:00

tunne. panin uuesti käima randomnessi lood ja kuidas ma igatsen seda.. koos musitseerimist.
nii väga. nii väga..

lihtsalt nii väga...

miks ma seda teen?

2010-09-21T19:18:00.003+03:00

seda küsimust on nüüd päris mitmed küsinud. Miks ma lähen just nii kaugele, miks ma eestis ei tee taolist asja. See, kes mind vähegi teab, et ma olen eestis neid "asju" teinud ja teen kindlasti ka edaspidi.. Ja ma tahtsin lihtsalt minna arengumaasse. See oleks kindlasti midagi uut. Ja miks ka mitte? Miks minna euroopasse? Miks üldse teha midagi... igatahes :) miks ma üldse teen seda? Sest ma tahan kellelegi/millelegi positiivselt mõjuda. Ja see on kõik.

Loodan, et leidsite vastuse oma küsimusele :)
adios!

the greatest things come in unexpected ways

2010-09-17T12:49:00.002+03:00

Guatemalasse mineku kuupäev pandi nüüd lõpuks paika -16 oktoober!!!! Tundub, et Prantsusmaa ja Tsehhi organisatsioonide juhid otsustasid, kes oleks kõige sobivam kandidaat.. mis on iseenesest väga tore. Ma tean, et Luksemburgist tuleb noormees, kelle nimi on Arunan. Loodan, et meie seltskond on hääästi tore ja ometigi...peab ju tore olema, sest ma jagan nende inimestega kaks kuud maja. Igatahes, sain teada, et mul on taaskord vaja sõita Prantsusmaale, seekord on seal EVS koolitus ja sinna lendan ma uuesti 3. oktoobril.. mida ma ootan väga väga väga :) ja Mulle tulid head uudised Eesti Togetherist.... neil on minuga teatud plaanid, mis on hästi great. Ma kartsin tõesti, et Guatemalale eelnev aeg saab olema rahulik ja kuidagi...igav? aga ei :) Ma olen saanud isegi ühe vaktsiini, teisele vaktsiinile peaksin nüüd järgmine nädal minema. Samuti jõuvad Ben ja Julie Tallinnasse esmaspäeval ja loodetavasti saan ma neile Tallinnat veidi tutvustada. Ees ootavad ka hispaania keele kiirkursused. Nimelt on mingigi algtase kohati vajalik ja seega hakkan ma nüüd kiirelt kiirelt hispaania keelt õppima eraõpetajaga. Sounds fun:) Aga.......ma ei jõua ära oodata seda sõitu sinna ja seal olemist!!! appi!! nii hea :) aga

kallikalli

püüa pilvi, sest sa TÕESTI ulatud nendeni

2010-09-09T11:03:00.005+03:00

Santiago

Hei hei taas üle pika aja.. Miks ma uuesti kirjutan? Vot selle pärast, et mõnes mõttes on see kohustuslik ja teisalt selleks, et minu lähedased saaksid osa minu seiklustest Guatemalas. Jah, Guatemalas. Nii palju jooksmist ja närvitsemist terve 9 kuud selle üle, kuhu vabatahtlikuks minna ja kuidas saada ikka oma arengumaasse, on nüüd läbi. Esialgne plaan oli tõesti minna Aafrikasse, aga selleks oleksin ma pidanud oma taskust käima välja mitmekümnete tuhandete kroonidega, olema taanis 9 kuud ja õppima praktiliselt mitte midagi ja lisaks töötama peale õppimist ja siis oleksin saanud kuueks kuuks minna kuskile Mustale mandrile.. Paraku aga ei loobunud ma kordki Togetheri projektidest ja kandideerisin ja kandideerisin ja siis saingi saatusliku telefonikõne 24. augustil ( ma vast ei unusta seda kunagi.. ), mis teatas, et olen pääsenud sellesse projekti. Tõsi, see kestab vaid kaks kuud, aga alustuseks on seegi väga hea. Kes teab, ehk ma ei ole sobiv taolise asja jaoks? Igatahes, olen õnnelik, et saan lõpuks teha seda, mida vääääga tahan. Olen õnnelik, et ma ei loobunud...ja oeh, tõesti! Ma ei tea..ärge kunagi loobuge enda eesmärkidest! Igatahes, ma hakkan veel kirjutama oma kogemustest ja pilte lisama ja loodan, et kallitel on seda põnev lugeda!

Kallikalli

:)

2010-01-31T15:30:00.001+02:00

"Mõni ütleb, et ta ei taha üldse vanaks saada. Mina tahan väga. Tahaksin istuda vana taadina pargipingil ja vaadata noori. Näha, kuidas noored ei saa aru kõige lihtsamatest asjadest ja kuidas nad ei julge teha seda, mida oleks kohe vaja teha ja kuidas nad ei julge ütelda seda, mida oleks pidanud juba ammu ütlema. Sellepärast, et nad kardavad haiget saada. Sellepärast, et nad arvavad, et kõik on alles ees ja kiiret pole kuhugi. Ja ükskord taipavad, et ees on järjest vähem ja see, mis jäi tegemata või ütlemata, see jäigi tegemata ja ütlemata."

Tulevik on täna.
tulevik on täna..

Ja nii kiiresti möödubki aeg. Ja sedaviisi muutubki kõik. märkamatult

2009-12-09T16:32:00.002+02:00

Mäletan veel seda päeva, mil otsustasin selle blogi luua endale. Oi kuidas keerles miljon ideed mu peas ja kõik ootasid elamist, hingamist, eksponeerimist. Ma mõtlesin, et hakkan iga sekund vajutama nupule "new post" ja seda iga päev. Ja mis sellest kõigest sai.... Ja mis sai sellest tohutust rõõmust, kui talvevaheaeg lähenes? Või kui üle pika aja sadas valge lumi maha? Ma ei tea. Ehk kiired ajad on tekitanud minus illusiooni, et mul polegi aega säärastele asjadele, mis kunagi mind rõõmustasid. Kuhu see kõik kadus. Miks ma üldse praegu kirjutan? Praegu on muutnud ju ka see palju ma üldse endast midagi jagada tahan...praktiliselt mitte midagi. Või kui mul tekib ind midagi kirjutamaks, kaob see entusiasm kohe, sest ma mõtlen semiootikale ja kunstile, kuidas sõnu ritta seada, et mõte edastuks meeletult kaunis kestas. Võibolla ma loobungi kergesti pisiasjadest. aga kas joonistamine on pisiasi? Või aeg võtta paariks tunniks kitarr kätte ja luua seal muusikat...Jah. Ma tean siiani, et see on just SEE, teate ju küll, mida mõtlen selle all aga noh.... pahatihti lülitan ennast nendest mõtetest välja ja tuikan rahulikult sansaaras edasi. Eriti teistmoodi on ikka nüüd. Järgmine nädal on juba proovikirjand. Ma olen juba kaheteistkümnendas ja segaduses. Ma tean, mida ma tahan elult, ma tean oma kutsumust ja kõike muud, ent algus tundub kuidagi raske. Mitte, et ma kardaks raskusi, lihtsalt..see on hirmutav..ei tea ju kas ma üldse jõuan kuskile lõppude lõpuks välja. Kas ma realiseerin seda, mida väikesest saati olen ihaldanud. Ma ei tea vastuseid miljonitele küsimustele, mis mu peas keerlevad ja see on hirmutav. Sest järgmine aasta pole enam miski endine. mitte mitte miski. Võib olla on see isegi hea, eriti kooli mõistes, sest 12 aastat sama koolimaja külastada, on hakanud lõpuks ära tüütama. Aga see on minu elu osa olnud..ja veel nii pikka aega. Ja alati on kurb, kui ajad ja inimesed muutuvad..isegi kui muutus on paremuse suunas. Ma ehk kohanen aeglaselt. Aga praegu tundub küll, et olen reaalsusepalgiga vastu pead saanud ja väike laps minus vaikselt hääbub ja jumal, kuidas ma neaks end kui mu lapsemeelsus haihtuks. Igatahes.. ma olen õnnelik. väga väga. lihtsalt...mõtted ehk tulevad liialt ette ja kõik muu ja siis ongi tunne, et enda unarussejätmine tähendab seda, et kõik nüüd ongi segi. Ma ei tea.

jahm, veidi kummaline..kui paljud mu kirjutised ja postitused lõppevad just nende kolme sõnaga. Ma ei tea.

epideeemia

2009-11-23T22:00:00.002+02:00

jup ka mina jäin haigeks. grippi. mitte küll hetke kõige kardetumasse, aga grippi. Ja nii olengi istunud kodus, lürpinud oma viiskümmend liitrit teed, muusikat avastanud ja uurinud ühte tähtsat reisi( mida ehk osad teist teavad...) ja Jörkuga olnud. Jörgenit peaks siinkohal tänama, et ta mulle keset ööd teed tegi ja üldse pidas vastu selle igava nädalavahetuse, mil ma olin praktiliselt voodisse aheldatud tobeda viiruse pärast. Uurimustöö üritab ka edeneda..ja kõike veel.. tähendab. ma tõesti ei oska midagi kirjutada siia. Mitte midagi sellist, mida ma avaldaks. Pigem laen siia pilte üles. Ei tunne lihtsalt et oleks tarvis rääkida sellest, millega igapäevaselt tegelen või olen tegelenud.Kui nüüd mõelda, on neid asju liiga liiga palju.. ilmselt tuleneb ka sellest 3-nädalane peavalu. Aga noh, ilmselt midagi paha pole, sest arst ei öelnud selle peale midagi. Igatahes, leidsin ilusa pildi :)!

Väsinud..

2009-10-26T09:47:00.003+02:00

ainuke asi, mida ma olen suuteline tegema praegu on kuulata lõputult Rob Costlowit...ja lihtsalt juua kohvi meeletutes kogustes ja oodata Jörkut tagasi.
Aga ma tõesti soovitaks teile seda artisti. Ta on super. Ta õppis viiendast eluaastast saati klaverit ja kui ta sai 12, lõpetati igasugused õpingud. Miks? Sest ta ei allunud pianistide käskudele ja tegi õpitavad laulud alati teistsugusteks:) ..ja tema lauludes peegeldub peamislt armastus perekonna ja oma naise vastu. Ääretult meloodilised ja kaunid kaunid lood. Soovitan soojalt:)

Ühtlasi tekkis nüüd igatsus talve järgi. Kohe päris ausalt..:) Aga ma kaon natukene. Ja loodetavasti naastes olen suuteline endast midagi jagama ka.

Kallid!

kiire on olnud aga

2009-10-18T21:27:00.002+03:00

kuidagi jamasti. või noh..ei saaks öelda, et jamasti. tore on olnud, lihtsalt kooliga-tööga kiire. Proove ma sinna ei arvestaks..ent, tulevad eksamid ja kõik need mõtted tuleviku ja inimeste osas.. jah. Kõik polegi nii raske tegelikult..sest

Tõde on see, et ühel päeval ei ärka sa hommikueine ajaks üles, vaid lähed mööda pikka pimedat tunnelit ereda ja imelise valguse poole, ja su teekond saab otsa. Sel hetkel, kui elatud elu su silme eest mööda kihutab, ei usu ma hetkeksi, et sa hooliksid kuigi palju teenitud raha hulgast, lennumiilidest, võidetud auhindadest, autost, aktsiaportfelli väärtusest või mitu korda sa oma pildi ajalehte said. Mina usun, et kõige tähtsamad asjad sel hetkel on ikkagi jagatud hellused, ööd, mil sa imetledes üksisilmi tähti vaatasid, kõik need naljakad lumeinglid, mis sa tegid, esimesed piisad suvevihma, mis su keele peale langesid, ja hetked, mil mõni eriline inimene sosistas:"Ma armastan sind."Ära raiska oleviku tuleviku pärast muretsemisele. See jõuab üsna varsti kohale. (B.T. Greive)

muusika, mis kõneleb

2009-09-10T22:11:00.002+03:00

Kohvitass käes ja soe soe tekk ümber. Kirjandusteos..mõni lüürika ehk, mis kunagi midagigi on tähendanud ja "laula mu laulu, helisev hääl". Jah. All of a sudden it all makes sense..ma olen muusikast toitunud, hinganud ja joobunud alates kolmandast eluaastast..ja nii jääb paraku alati. Midagi kaunist ka teile lugeda..

sinu imelist laulu keegi kuulamast
vist ei väsi eal, ta puudutab ju iga üksiklast
See laul, mu laul las sinule jääb
sest sul on valgus, helisev hääl
et laulda seda laulu
sest sul on hääl ja ma usaldan sind
su huultel lauluks muutub mu hing
ma kuulen sind..

...

Kirjandus!

2009-09-06T22:29:00.002+03:00

Ma kardan natuke Eha Aaret. Ta on müstiline..kaasahaarav, mõtlik. Temas on peidus nii palju ja teda tegelikult ka huvitab see, kas meil on huvitav või mitte. See on nii tore! Mind huvitab kirjandus.. Ja just need kirjutised, millele kuldkihar meid tutvustab, on kohati väga väga väga sümpaatsed nagu näiteks Paul Eduardi "Vabadus". Esialgu näitan teile seda inglise keelsel variandil. Kohe kui saan õpikust selle ümber kirjutatud, saate seda ka meie kaunis keeles lugeda:)

On my notebooks from school
On my desk and the trees
On the sand on the snow
I write your name

On every page read
On all the white sheets
Stone blood paper or ash
I write your name

On the golden images
On the soldier’s weapons
On the crowns of kings
I write your name

On the jungle the desert
The nests and the bushes
On the echo of childhood
I write your name

On the wonder of nights
On the white bread of days
On the seasons engaged
I write your name

On all my blue rags
On the pond mildewed sun
On the lake living moon
I write your name

On the fields the horizon
The wings of the birds
On the windmill of shadows
I write your name

On the foam of the clouds
On the sweat of the storm
On dark insipid rain
I write your name

On the glittering forms
On the bells of colour
On physical truth
I write your name

On the wakened paths
On the opened ways
On the scattered places
I write your name

On the lamp that gives light
On the lamp that is drowned
On my house reunited
I write your name

On the bisected fruit
Of my mirror and room
On my bed’s empty shell
I write your name

On my dog greedy tender
On his listening ears
On his awkward paws
I write your name

On the sill of my door
On familiar things
On the fire’s sacred stream
I write your name

On all flesh that’s in tune
On the brows of my friends
On each hand that extends
I write your name

On the glass of surprises
On lips that attend
High over the silence
I write your name

On my ravaged refuges
On my fallen lighthouses
On the walls of my boredom
I write your name

On passionless absence
On naked solitude
On the marches of death
I write your name

On health that’s regained
On danger that’s past
On hope without memories
I write your name

By the power of the word
I regain my life
I was born to know you
And to name you

it has been a long long time..

2009-09-06T22:02:00.004+03:00

Ilmselgelt on see lehekülg üks mõttetumaid weebikeskkonnas..sest siin ei uuene midagi, siit ei saa mitte mingit adekvaatset informatsiooni ega midagi, ENT mu elukeses on juhtunud üsna muhedaid asju ja ma jagaks neid ka teiega, kallid lugejad..(kui teid üldse on^^)

3 kuud. Suvi. Nii müstiline kui see ka poleks, oli see paraku üks parimaid suvesi mu elus..kui mitte kõige parem? Ma ei käinud väljamaal..ma ei käinud õieti Eestiski ringi. Veidi vähem kui pool suve veetsin ma armsas, rohelises Oriflame kontoris ja ülejäänud suve..kõige parema, kallima, armsama inimesega ja teiste kallitega. Ja muidugi-muidugi!! Bändiga oli 2 gigi:) See tegelikult on ka üliüli-hea. Esimene oli Pärnus, vaba lava finaal..kus mana oli laes, tujud laes ja kõik oli superhea.. paraku jäime teiseks, aga sellest polnud midagi. Esimest korda elus tuli minuga vestlema mees, kes ütles, et loodab meid veelgi näha, meist kuulda ja, et meid kuulata oli lausa vägaväga hea.. jah, ma ei tea, kui väga te mõistate selle tähtsust, ent Platinum Annoyancile oli see pea, et kõik. Vaid see üks inimene. Lihtsalt keegi veel peale meie, kellele läheb see korda.. Samal õhtul paluti meilt soovilugu:):) Järgmine esinemine oli Haapsalus..noooooo...Sinna jõudes olid ootused kõrged(loodan, et tajute läbi pikslite teravat irooniat) Kõik üritusel viibijad kandsid neete, võrksukki, harjad olid jäätunud soovitud vormis ja tüürisid pilvedeni.. Olgu, oleks veidi tobe ju välimuse põhjal mingeid ennatlikke järeldusi teha eks? Mina enda poolt väga hirmunud polnudki..hetkeni, mil tuli lavale esimene bänd..ja teine bänd.. ja kõik, mis mu peas keerles oli see: Meie muusika pole mitte midagi sellist.mida nüüd teha? kas rahval saab olema hea?.. Ent loobusin mõtetest, sest see mängis mu närvidega juba liiga palju. Ent kuulajaid oli. Ja üllatuslikul kombel sooviti lisalugu... ja me saime ilmselt parima komplimendi osaliseks "Te olete viie aasta pärast sama kuulsad kui biitlid" Ja säärane repliik kostus Contra häälepaeltest. Kas te kujutate ette seda tunnet? Emotsiooni?..Vau. See.. jah, mul pole sõnu:) Peale seda..mõtlesime bändiga, kui tore on, et Sindi on veel ees. Sellest saab olema parim gig ever..parim tunne..oi kui väga me seda ootsime ja oi kui palju me sellest lootsime.. Jah. Jah. Sindisse jõudes oli enamus rahvast Sindi seltsimaja ees ja alkohoolsed joogid kadusid tund tunni järel aina kiiremini värvilise seltskonna käest. Bändid polnud just minu jaoks väga head ja ilmselt ka teistele mu bändilikmetele( Ärge nüüd valesti aru saage, oli ka muhedaid bände, keda oli lust kuulata:):)) Käisime väljas maffiat mängimas...Jalutamas. Õunaraksus. Ja aina enam väsisime. Korraldus oli jube. Meie lavaaeg oli 02:30. Lavale pääsesime enne kella kuut hommikul. Magamata..praktiliselt söömata. Manalevel oli 0 ja..noh..Jee...gig!! Pahasti läks veidi. Helimees mängis meie saundiga nagu jo-jo'ga. Eksisime veidi..ja enamus publikust magas. Ent meie ees seisid meie kallid semud/tuttavad, kes andsid veidikenegi enesekindlust juurde. Reeli, meie truu fänn, oli ka kohal! Seega siinkohal tänaks teda, et ta tahab meie esinemisi näha ja et ta on valmis ka kõige halvemal ajal kohale tulema. Ta on tõeline tõeline fänn! Kallid:):) Ent...noh...ma ei teagi, nii paha ka nüüd polnud:) Aplodeeriti..vilistati( heas mõttes!! ) Oliver juhatas viimase laulu eriti ägedalt sisse. Temale aplodeeriti tema improvisatsiooniliste oskuste eest ja ..peale gigi tuldi minuga rääkima ja sooviti rohkem meist teada.. Ehk. Me..me võime särada veel. Me peame lihtsalt sutsu rohkem lavadele jõudma ja loodame, et saame midagi head inimeste kõrvadele kinkida..

Seniks aga..olen ma tegelikult täiesti valmis kooliks. Sellega kaasnevateks magamatusteks, pikkadeks koolipäevadeks..soditud päevikuteks, õpetajate manitsusteks, tobedateks naljadeks ja hilinemisteks. Kamoon, seda kõike saan kogeda vaid korra veel. Viimane aasta:):):)..

Ma luban nüüd kirjutada.. tegelikult ka

Aitäh Jörgen, Aitäh elu, Aitäh. Mulle meeldib kirjutada jälle.

2009-05-30T01:15:00.000+03:00

Ta silmalaugel lamasid veel viimased väsimuseriismed, mis vaikselt haihtuda üritasid. Täpselt sama armetuna kattis Anna oma portselanist näo õlesarnaste näppudega, ent reaalsus võitis taas. Saja kahekümne seitsmendal päeval kahe tuhande üheksandal aastal, jaksas koit endiselt päeva alustada. Anna näitas riiulitel kopitavatele nukkudele oma laguunisiniseid silmi, hingates ainuüksi selle hetkega surnud ruumalale elu sisse. Temas peitus see kõik, mida vajas üksik Lasnamäe paneelmaja korter, et teda tunnistataks ilusaks. Tuhmunud aknal lamas tammepuust valmistatud ribikardin, mis maalis Anna toaseinale kuldsed sebrad. Just selle pärast jättis Anna hüvasti ajaga. Ta tahtis unustada kõik piirangud, et õppida tundma värvispektri ainulaadseid ja kordumatuid käike. Katkise akna praos mängles vaikselt tuul ja ürgvanad ämblikuvõrgud lisasid kahvatukollasele toale kontrastse efekti. See oligi see. See oligi see, millesse Anna kord armus. Aga see oli. Ent nüüd oskas ta ühendad beebiroosaks värvunud kanüüli tilgutijuhtmega ja oodata päeva, mil elus maa ta hülgab..ja ta saab taas tunda end suure hingena oma esivanemate keskel.

12.05.1942-17.05.2009

2009-05-23T16:52:00.004+03:00

Mälestust sa hella pälvid, pälvid austust ja sõnu häid. Mälestuste kauneid jälgi meile hinge Sinust jäi. Püüded üllad, mõtterikkad tegid sa teiste heaks. Sinu töö - see kuulsusrikkalt elab kaua, pika ea.

Kallis Hilja,
Ma armastan Sind igavesti

Stranger things have happened

2009-05-20T21:19:00.000+03:00

18.05
Ma tahan omastada seda ilu. Imbuda sügavale tema pooridesse, eksida liistakute keskele ja kinkida emotsiooni. Merena vohavad võilillepõllud ning mullast pinda silitav karge kevadõhk. Jah. Ma tean, et ta on seal, ent ma ei tunne teda. Ma ei näe. Reaalsus on pimedus ja fantaasia on troonilt tõugatud. Ma oskan vaid ihata. Ihata vabaneda. Kaduda. Kaduda kvantosakesena sihtpunkti, mille hubasust ma ainuüksi oletada julgen. Ma tahaks riskida, nagu väike laps, kes ema toeta üritab astuda esimest sammu. Aga ma ei saa. Ma ei saa heita kõrvale osa, mis on mulle armsaks saanud. Sest inimene ei saa liblika kombel heita endalt tiivad, millega ta lendama õppis..

Laulasmaa
Horisondil paistab 8 tuulegeneraatorit. Päikese peegeldus merepinnalt maalib pimeda loori silmele ja rohelised männid lisavad ilusa kontrasti kahvatukollastele toonidele. Seal on võimatu juurutada end paigale. Pidevalt tunned midagi jalataldu kõditamas ja kuumadel suvepäevadel on säärasel pinnasel pea võimatu lesida. Ent kui sätid end istuma kulunud valge värviga puidust pingile, tungib su ninasõõremetesse õrn adrulõhn. Päikeseloojangul imetlen ma tühjust ja kiikan horisondist kaugele. Ma pole üksi enam ja kuulen kauguses purjakil soome turiste. Ometi peitub ka selles oma võlu. Ei. Merekohinat sa ei kuule. Ta on hilistundidel alati ühtemoodi tasane ja vaikne. Selle koha juures paelub mind kõik – tema hääletu muusika, pinnase pehmus ja lehtede rütmiline dünaamilisus.

unwanted drama and the perfect life

2009-03-05T18:31:00.002+02:00

Teisipäev oli vast imelisem päev üle pika aja..koolis läks hästi. Flora võitis Levadiat finaalmängus ja saime teada et MEIL ON GIG!!:) Ja Tartus, 26. märtsil..ehk omg! Aga samal õhtul hakkasid asjad halvemaks minema, just tervise osas. Kolmapäevaks oli mul keskkõrvapõletik..vaatamata sellele läksin ma proovi. Can't keep me away from music.

Täna..neljapäev. Jah..idioot. Läksin kooli sest lubasin Mandzolole et esitan prantsuse keeles laulu. Ma olin täiesti lost...päev hakkas väga halvasti ja järsku hüüdsin täiesti spontaansusest ja kogemata üle aula ühe ropu sõna. Peale seda läksin vabatahtlikult direktori juurde kes sõimas mind pool tundi ja ütles et saan käskkirja enda kaela.Igatahes..ma kirjutan sellest siia põhjusega. Ma tahan selgitada, et see mis juhtus oli äärmiselt väär ja seda ei oleks tohtinud üldse juhtudagi. Ma kahetsen seda ja võtaks selle tagasi, aga seda ei anna muuta..Eksimused on inimlikud, kuigi sellist eksimust vast ei oleks tohtinud juhtudagi. Seega palun andeks keda ma tõesti selle sõnaga riivasin ja loodan, et see menu selle ümber vaibub üsna pea..Ei usu siiani isegi, et nii tegin. Aga siinkohal tänaks veel kõige lähedasemaid inimesi, kes on olnud minuga täna ja aidanud mul sellest veidikenegi üle olla..sest ma tõesti ei tunne end ära selles olukorras. Nii mitte mina. Andestage..

am i dreaming?

2009-01-11T17:53:00.003+02:00

Reede öö. Kell saab 1. Login msni..järsku lendavad mitmed aknad lahti, kõik ülimalt vaimustuses ja ütlevad, et hea töö. Olin väga segaduses, ei saanud aru, mille kohta see kõik käib..ja siis sain aru, et demo on valmis saanud ja see on nüüd meie myspaces üleval. Ja....ja..see meeldib hämmastavalt paljudele. Ma ei oleks osanud seda oodata. Üldse mitte! Igatahes..kuidagi väga utoopiline see kõik ja uskumatu, et noh...super on - väga super on. See oli tõesti väga suur samm meie jaoks ja ma tahaks siin isikilikult tänada kõiki, kes meile salamisi kaasa elavad ja ootavad mil meid laval näha saab - ma luban, see juhtub varsti! Laupäeval oli bändiproov ja peale seda läksime McDonaldsisse tähistama meie pisikest edukust ja siis läksime Oliveri juurde. Olime veidi seal, rääksime sutsu tulevikust ja siis käisin kodust läbi ja taaaskord läksime Oliveri juurde. Vaatasime South Parki ja hommikuni välja Officet :) ja ma veel suure suuga lubasin, et ei tule allnighter. Kell kuus olin tegelikult juba enda voodis ja täna ärkasin reaalsel kellajal üles - kell neli. Ja siiamaani on tulnud positiivset vastukaja ...ja..oeh. mida ma öelda saan. We are doing well..very well.

Ps. Lugege www.myspace.com/platinumannoyance lehelt ka blogisi ning sissekannet, mis kannab nime Prevail! Saate ehk rohkemgi aimu stuudiovärkidest. Igatahes, teenisin ära hüüdnime Kaire"wasted is a lifestyle"Papp :)

Ja manchester lihtsalt omab chelseat..roarrr!!
:):):)

live your dream.

stuudios käidud!

2009-01-09T16:18:00.003+02:00

hopshei!!
väga väga.....raske on sõnadesse panna seda õnnetunnet, mis on abosoluutselt kõik mu meeled hõivanud. Kolmapäev oli siis meie bändi jaoks üks üsna suur ja tähtis päev, salvestasime esimese singli. Stuudiosse võtsin läpaka kaasa ja Office seasonid et seal veits vaadata neid, et mana üleval hoida ja, et üldse tore oleks. Kahjuks me officini ei jõudnud, aga pole paha, pole paha - see seitse tundi, mis seal olime, möödus valguskiirusel. Stuudio iseenesest oli väike aga üli mugav ja soe, kohati palav isegi. Kohvile oli piiramatu ligipääs, mis teadagi on minu jaoks reaalne paradise. Ja nii seal olime päev otsa, käisime järjekorras salvestamas ja väga põnev ning esmakordne oli. Üks asi, mis tõukas mu nunnumeetri põhja oli see, kui laulsime peaaegu kõikide bändikaaslastega Iron Maideni Journeymani, muidugi Maiden mängis taustaks ja osad tinistasid kitarri taustaks... kuid ülim!! Oliver tegi ülihea töö oma soologa ja üldse..kõik olid lihtsalt nii tublid, et no..Ma ei tea mida öelda enam selle peale. Lihtsalt lõputu hämming! Muideks saime teada, et Oleg, kes oli meie produtsent..on mänginud Slashile soojendust, NORMAL!! Seega me usaldasime kõik tema kätesse ja võtsime kuulda ta õpetussõnu. Ta ikka teadis ja tegi meile nii hea loo kokku, et omg!! Me saatsime selle nüüd uuesti masteringu ja paari päeva pärast peaks see meie myspacel ka üleval olema. Et et kellel huvi siis..allpool on kohe otselink ka lititud^^. Ja kusjuures me oleme väga õnnelikud ka oma bassisti üle, keda kiideti kohe sedasi, et üks tsellomängija, kes produtsendiga koos töötas, ütles et tema ei mängiks eluseeski sellist asja ära. Üsna kõva. Igatahes loo komposeeris Oliver..ja see on lihtsalt geniaalne, tema on geniaalne! Igatahes...see kogu värk, selle loo kuulamine võttis mu nii sõnatuks..et ma kohe päris ausalt tunnen, et võimatu pole enam mitte miski. Ausõna, kui teil on kirg mingi valdkonna vastu, siis unustage hirm ja võtke midagi ette - need unistused on väärt seda rabelemist ja üüratut aega!

www.myspace.com/Platinumannoyance :):)

Homme!

2009-01-06T20:47:00.003+02:00

Olin reaalselt eufooriasse uppunud jälle ja littisin nii mõnelegi just selle sõna, mis praegu ülal pealkirjaks seisab. Väike närv on sees ja siis läks asi niikaugele et Jörgen kirjutas ühe väga muheda inspireeriva kirja, mis viis hirmu silmapilkselt. Heahea kiri väga hea kitarristi poolt

See on alles väike samm meile, kuid suur samm meie eesmärkide suunas.. Mõtle mis tunne võis olla Johny Rottenil kui ta üksinda märtsises vihmas üksinda stuudio poole jalutas, et oma tagasihoidlik arvamus teistele teatavaks teha laulu abil – mis sellest sai? Mida Bruce tundis kui ta hääle puhtaks kähatas, et Iron Maideni esimesed lüürikad kõlama lasta?Nad olid närvis ja hirmul nagu väikesed koolipoisid, kes esimest korda kooliuste vahelt sisse lipsavad. Mis nendest sai? Maailmakuulsaks said, inspiratsiooni allikaks mitmetele põlvedele. Iidoliks vanuritele ja noortele. Lihtsalt tänu sellele, et nad tegid seda mida armastasid ning loomulikult tegid nad seda hästi.. Nagu ütles varsti-maailmakuulus bassist Kullamaa „You got to put some love in it“ Ehk, sing with your soul and everything will fall into place. Mõtle suurelt ja sa leiad, et see esimene demo ongi see, mis meie järgmistele ettevõtmistele tõuke annab. Peaaegu kõik alustasid samast kohast kust meiega, ning mõned lõpetasid jumalatena, sest neis oli midagi, mis pani inimesed kuulama, see ei olnud mingi sicko kitarrisoolo või jumalikult lauldud refrään, see oli see miski. Ma arvan, et meil on seda miskit ning tulevikult võib oodata palju. Mõtle selle peale kui homme proovi lähed ning näed, et sa naudid iga viimast kui hetke.

2009

2009-01-02T16:10:00.003+02:00

Imeline. Imeline lõpp ja algust kirjeldaks täpselt samasuguse sõnaga. 24-31 detsembrini elasin vist paradiisis. Jõuluõhtu perega, Türile sõit, Rummusaare laager..ja aasta ära saatmine lähedastega. Lihtsalt hämmastav kui kiiresti kõik nüüdseks möödunud on ja üsna pea läheb käima koolirutiin. Aga ei, see ei muserda mind, sest täna käisime bändikaaslastega stuudios demo salvestamist arutamas ja selgus fakt et KOLMAPÄEVAL 7. JAANUARIL TEEME ME ESIMESE DEMO!!! Ei seda ei ole võimalik sõnadesse panna, kui õnnelikuks see mind praegu teeb. Parim! Ma lihtsalt ei suuda siiamaani seda uskuda, et üks suur killuke unistusest lõpuks täitub. Igatahes kui demo on valmis siis litin selle kohe siia ka üles ja ooiii kuidas nüüd tuleb megapressure ürituste korraldajatele, sest me hakkame end tõesti pressima igale poole. Ma vähemalt loodan:D:)Ja üldse..jah...it's working out well. really well. Varsti kirjutan taas, ausalt, kui suudan rahulikult mõelda. Praegu keevad kõik superhead emotsioonid üle!!
kallikalli^^

meenutusi

2008-10-29T23:23:00.003+02:00

Gerda soovis minult ühte mu kirjutist ja ta oli nii tänulik selle eest ja ma ise ka lugesin nüüd selle üle pika aja läbi ja sain veidi inspiratsiooni juurde et jätkata sellega, mis eesmärgiks olen seadnud. Ja üldse, ehk teilegi(kes loete) võib mingist mu kirjutisest kuidagi abi olla või see lihtsalt pakub mingi huvitava vaatenurga. Igatahes siin see on:

Be good for yourself, don’t race with others. Reach to every goal you have set, smile to yourself and think how beautiful you actually are! Don’t hate other people or judge them for who they are, it compares to saying that they can’t act the way they think is right. Would you be pleased if you weren’t allowed too?
Don’t mesmerize bad things, they won’t come back If you won’t let them to. Always expect the best even tough it‘s hard sometimes - the higher you reach the happier you are in this process. And if you fail, then it’s not the end of everything, but the end of a small chapter among the millions of chapters in your life and the beginning of a better one. There are 6 billion people on this planet and we are different for our heights, weights, diseases, visions, musical preferences, styles, dreams and hopes. So where comes the urge to compare and be better than the others, when there is no way we can ever be similar to each other and with that there is nothing to compare or measure. So if you read this right now, think how lucky you are to have at least one person in your life that actually accepts you for who you truly are. You give the unique color to this world. Everybody does.

Create your personal life – live your dream.

music that matters.

2008-10-20T16:41:00.003+03:00

Ma pole kohe väga-väga ammu kirjutanud, seega peaksin tegelikult veidi vabandama selle eest. Mitte ei vabanda ma ennast välja, põhjuseid saab alati leida - lihtsalt ei ole olnud just kõige suuremat kirjutamistuju. Kuigi peab tunnistama, et toimunud on palju septembri-oktoobri jooksul:)

Ei teagi kohe millest alustada - kindlasti saan ära mainida selle, et olen saanud üsnagi palju veeta aega koos väga toredate inimestega. Olen hakanud aina enam nautima hetki, mil viibin enda klassis, mind lihtsalt ümbritsevad niivõrd....siirad ja armsad inimesed. Siinkohal tooks tegelikult nimed ka välja: Sandra, Merle, Reeli, Rael, Katriin!!!!!! Minu lemmarid. Ka bändiproovis on olnud ülim - Oliver on olnud ikkka väääga über ja kirjutanud valmis 2 uut lugu ja meil läheb hästi - ma olen väga õnnelik selle üle. Ja kui jätkata veel inimestega, siis eelmisel nädalavahetusel avanes mul võimalus käia SINA konverentsil, kus arutlesime selle üle, mis vajab ühiskonnas muutmist. Miks see mulle korda läks? Meid oli küll 100..aga ma ei ole eluseeski näinud saalitäis inimesi nii täis indu ja tahtejõudu midagi reaalselt head korda saata. No see lihtsalt väärib mingit auhinda või midagigi. Ehk te pole sellest organisatsioonist kuulnud, aga nad on saatnud korda imelisi asju. Üks parimaid asju on näiteks Päike kuuti organisatsioon, mille osaks saan isegi olla. Aitame veidikenegi varjupaiga loomi. Jah, see ei muuda maailma ega midagi, aga see muudab just selle looma elu, keda saab tõesti aidata. Üksainus elu loeb äärmiselt palju. Fakt. Igatahes, kui keegi lugejatest soovib ise ka kuidagigi aidata, siis vastav leht, mis suunab teid vajalikule teele on siin - http://www.sinanoored.ee/ . Aga sõprus. See on oluline:) Hoidke inimesi, kes teile loevad ja hoidke alati kontakti, tõesti. Kiirete päevaaskelduste kõrvalt( MIS EI OLE VABANDUSEKS ) jätsin ma saatmata sõnumeid ja lihtsalt helistamata ühele kõige paremale inimesele, kes mu elus on ja kui me nüüd hiljaaegu saime jälle pikalt koos olla olin ma ikka jälle pilvedes kinni, sest temaga on hea. Ma leian, et säärased inimesed kujundavad ühtesi päeva parimaid hetki meile, kohe päris tõsiselt. Veidi raske oli naeratust maha kruvida peale koosviibimist.

AGA MUUSIKA^^. OMG OMG OMG OMG. imeline. See jutt hakkab vist juba vanaks jääma, aga jumala eest..see on 24/7 osa minust. Ma ei oska põhjendada seda, miks see mulle nii oluline on. Aga nu see lihtsalt on miski mille puhul ma riskin, mille puhul viin üsna mitmed asjad väga kaugele ja noh, see on ainus mis on minu silmis tõeliselt ja läbinisti reaalne ja õige. Olen pühendanud endiselt tunde päevas kitarrile. Ja ma lihtsalt kammin nii ära kui vaatan taaskord Foo livesi. Lihtsalt kirjeldamatu. Ja olen avastanud muudki väga head muusikavaldkonnas ja see on kestev protsess. Iga päev on täis uut vaimustust, rõõmu ja eufooriat selle mõiste pärast. Ma ootan talve, ma ootan seda, sest ma tean(või vähemalt loodan), et saame juba lavale ja me ees on inimesed, kes tõesti viitsivad meid kuulata. Käisin reedel Gerda juures, ta ütles mulle..Kaire, tule siia, teeme muusikat. Mul on palju aega sinuks ja muusikaks. Ja läksingi kitarriga. Tegime lugusi, laulsime ja salvestasime videole ja oi kui tore oli see kõik. Ja siis suundusin endise klassivenna juurde, kellel oli mingisugune koosviibimine veskimetsas ja ka seal sain esitada teistele lugusi ja õhkkond oli muusikaga palju rahulikum. Igatahes kõige paremad õhtud ongi need, kus saan olla musikaalne. Ja neid on olnud nii palju....See võtab ikka väga emotsionaalseks. See on kuradi ilus.

Igatahes, praegugi vaatan foo live, võtan kohe kullakese kätte ja täidan meeled kofeiiniga. Ja nii ongi..noh....idüll.:)

Coelho ja Rodriguez

2008-09-20T16:04:00.001+03:00

Ma saingi oma unistuste kitarri. Nüüd olen täpselt kaks päev mänginud oma sõrmed tuimaks, aga kuradi hea tunne on. Ja Coelho on hea.

But there is suffering in life, and there are defeats. No one can avoid them. But it's better to lose some of the battles in the struggles for your dreams than to be defeated without ever knowing what you're fighting for.”

We want to go big

2008-09-14T12:51:00.003+03:00

Laupäevad on kujunenud nädala parimateks päevadeks. Põhjusi selleks on mitu:
1. saab magada nii kaua kui soovid
2.hommikul võid olla paar tundi öösärgis ja lihtsalt lösutada
3. ja mis kõige parem, õhtuti bändiproov 3 tundi
Ja viimasest rääkides..eile oli see vast üks parimaid. Nalja sai palju ja kõige uuem lugu areneb ka üsna hästi. Ja üleüldiselt on kuidagi kõik vägagi täiuslik hetkel, elaks nagu idüllis. Tahaks see aasta esimese gig'i ka ära teha - vot see olleks alles kõva. Nägin kusjuures unes ka seda, et mingi teema oli seega ma nii looooooodan et see uni mind nüüd ei faili. Ja üldse saan ma suure tõenäosusega uue kitarri selle nädala jooksul ka kätte ja kohe palju paremaks läheb kõik sedasi:) Igatahes. muusika on parim. PA jaoks on see minevik, olevik ja ka tulevik. Hea on hea on, meeletult hea. Nagu elakski juba praegu oma unistust.

aitäh foo
aitäh PA
aitäh muuuusikaaaaaa
fukjea, nautige elu!

ajatu aeg

2008-09-08T12:10:00.001+03:00

Elu läheb edasi. Me kujundame suuresti selle ise. Näiteks inimesed, kes meie kõrvale on jäänud, on just need, kelle jaoks oleme me viitsinud alati aega leida. Mitte rasketel hetkedel ainuüksi. Kuigi me kiidame taevani kõik, kes raskustes meid läbi veavad, osutame suuremat tänu siiski nendele, kes on meiega igapäevaselt. Mõtlen selle all inimesi, kes ei esine näiteks minu elus kuurvarjutusena. Ja kes kasvõi tunnevad süütut huvi teada saada, kuidas mul läinud on. Tänapäeva tehnoloogia on piisavalt arenenud ja üsnagi soodne, et saata kasvõi üksainus sõnum. Kiired ajad on vahel küll takistuseks aga kes tahab see leiab aega. Ma ei pane pahaks kui ma pole teist kuulnud üle paari kuu, aga ma ei soovi ka vabandusi. 1) neid pole tõesti vaja, kui te nüüd selle üle järele mõtlete 2) Te ei pidanud tegema minu pärast midagi sellist, mida te ju ei soovinud. Seega te talitlesite õigesti ja kõik on läbinisti aus.
Ei tasuks halvaga mälestada neid, kes nüüdseks on lahkunud - ju siis ei pidanud elu teed koguaeg paralleerselt jooksma. Ja kui mõelda selle üle, kas suhetes on võimalik üldse süüdistada ainult ühte osapoolt? Tegelikult mitte, jällegi toon esile selle, et meil on lausa üüratu võime kujundada olukorrad endile sobivaks.
Võtame asju täpselt nii nagu nad on. Ei ole vaja lisada tiitleid inimestele ja nimetada neid igasuguste nimedega. Nad on kaaslased ja igaüks teab ise just kõige paremini, kui lähedane keegi on. Oodata ei saa kelleltki midagi. Me oleme erinevad ja kui keegi ei räägi oma raskest päevast nii palju kui sina räägid, või ei rõõmusta kui su lemmiktegelane mingist filmist lõpetas oma eluarmastusega, ei tähenda, et te ei sobi kohe üldse ja too on mõistmatu sinu suhtes. Ta on lihtsalt teistmoodi, ehk sellega ongi inimestel kõige raskem leppida? Selle asemel, et kompromisse luua, leiame me pahandada ISEENESESTMÕISTETAVATE erinevuste peale. Tundeid ei anna valida, kahjuks tõesti mitte. Me tajume, et oleme hetkedes kinni, mis kord lausa muinasjutulistena eksisteerisid. Me oleme kinni sõnades, lubadustes, unistustes, mis on ehk tänaseks aegunud. Aga, et seda endale tunnistada? Ei. Kuigi me oleme võimelised tajuma kõike seda, mis on reaalne, ripume me vahel möödunud hetkede küljes liiga tugevasti. Me võiksime proovida lennata, selle asemel, et rippuda ja oodata, kuhu me ükspäev võime sattuda.
Elu on pahatihti hallides toonides, vägagi harva esineb seda must-valgena. Üks mees ütles kord, et me ei õpi mitte kunagi asju tundma päris täpselt nagu nad on, sest koostisosi võib nähtusel, inimesel, esemel palju olla ja nende tükikeste tundmaõppimine on praktiliselt võimatu. Igaks asjaks on teatud aeg, seda pole meile öeldud ega mitte kuhugile ette kirjutatud. Elu liigub ja vahel kulub liiga palju aega asjadele, millele ei tohiks tähelepanu pöörata ja vahel kiirustame me asjadega, mille puhul tuleks rahulikult asja seedida. Me ei teagi kuidas kõik olema peab. Me teame vaid seda, mis meile kõige parem on peale pikki kaalutlusi ja see on AINUS asi, mida ainuüksi meil on õigus kontrollida, suunata ja määrata.

ei taha üldse

2008-09-02T20:31:00.002+03:00

Jahm, reeglipäraselt oli täna kõige tüüpilisem koolipäev. Veetsin koolis 7 täispikka tundi ja päev lõppes kolmveerand neli. Algus oli üsna tore, ei pidanud väga midagi tegema ja rahulik oli. Aga vägagi harjumatu oli tervet koolirahvast näha kohal. Veidi palju või mis? Ajaloos tuli mul JUBA uni peale ja mõtlesin et metsa, nii mitu tundi enne kui koju saab. Vahetunnid olid head. Ma sain olla oma parimate sõbrannadega ja..nu, ikka nii kurb on tegelikult et nüüd nii on läinud, et oleme keskelt pooleks jaotatud aga see ei tohiks väga muuta midagi. Sandrale saatis vahepeal üks meie endine klassivend Christian päris omapärase messi. Okei, see oli naljakas, reaalselt. Ma selle sisu pigem siia ei kirjuta. Aga tulid meelde kõik need korrad millal ta mingi tobedusega hakkama sai ja kanjesna Tauno häälitsused. Neid asju on palju tegelikult, mis kooliaja on ilusaks teinud ja mis teevad selle siiani. Aga praegu ma tunnen et mu tahe on läinud. Arvestades veel seda et me peame iga nädal lugema ära ühe raamatu...vau. Ma pole just väga lugeja. Aga ma arvan, et kirjutamisoskusele annab see palju juurde, sest absoluutselt igal kirjanikul on oma stiil, mis väljendub lausete eripärana raamatutes. Ma tõesti usun et see aasta toob endaga kaasa palju põnevat ja toredat, sest koolipere on sama - meie oleme endised. Ja ometigi, kui mulle ei meeldiks siin, poleks väga raske ju kooli vahetada? Aga miski on mind nüüdseks hoidnud siin üle kümne aasta ja hoiab mind veelgi. Pean leidma tasakaalu kooli ja tegevuste vahel, mis minu jaoks meeldivad on. Ja mõlemile võrdselt palju aega, enda jaoks siiski sutsu rohkemgi!

ps. The Kooks on tõeliselt tõeliselt hea bänd. Minu tujutõstja fo so! Soovitan muidugi:)

a beautiful morning

2008-08-31T14:20:00.002+03:00

Hea oli ärgata täna. Kell oli pool 1. Suve viimane hommik küll, aga lisse magas mu pea juures, pere oli kõik ühes toas ja kõik olid lõbusas tujus:) Kohv oli ka juba valmis ja teevesi keenud. Esimese asjana hakkasin ma nosima enda tehtud õunapomme, kergelt nostalgiline värk tegelikult. Mäletan, et kunagi ammu ammu sain ma neid ema sõbrannalt ja eile küsisin retsepti üle. Vot selline mälu:D Ja köögis kui hakkasime saiakesi tegema läksime isa ja õega veidi kisklema. Heas mõttes. Ja nüüd saab kell pool 3. Ma pole reaalselt mitte midagi teinud aga palju head on täna veel ees. Ma näen loodetavasti Harjetit, Mari ja Sandrat!!!!!! Ja me sõidame perega Keila-Joale jalutama. Aga nüüd tegelikult lähen niidan muru ka. Ja siin laulasmaal on nii mõnusalt päikeseline ka aga kurask jahe on!! Aga sellest kõigest pole midagi. Jehhuu:)

you can't tell the sun in his jealous sky

2008-08-29T13:11:00.002+03:00

üks kauneimad palasi, selle ainus lause, mis nii meelde jääb iga korraga üha enam, kostus televiisorist. Jah, tunnistasin endale nüüd, et suvi sai otsa. See polegi niivõrd päevade küsimus, kalendri järgi leiab suvi lõpu alles nädalate pärast. Kuid kõik ongi minu jaoks tunnetuses kinni. Hommik oli teine. Täna ongi teistmoodi päev. Möödub kaks aastat elumuutvast päevast. Teistmoodi on. Ei ole enam hommikuti märga kastet murul, kuhu ma heameelega unise peaga tatsaks. Ma veaks korra veel lamamistooli välja ja lõpetaks oma kohvi just sealsamas aias. Ei ole parimat hommikut loodud, ausõna! Liivas lesimised jäävad ka nüüd järgmisse aastasse. Kuigi on üsna tüütu alatasa liiva lokkidest leida ja riiete vahelt, on see samas..nii hea. On kohti, kuhu ma sooviks tagasi..näiteks rummussaare. Põld ühelpool, mets taga.. ja lihtsalt suured rohused maaalad, mida täidavad mõningad taluloomad. Õhtused jooksmised, kõige heam muusika kõrvas ja sellele järgnev saun. Ma jään ootama uut seda. Eile kui ma õhtul välja liikusin, oli ka teistmoodi. Ei, see polnud suvi. Päevi ei saagi järgnevatel 9 kuul kujundada päris omasele meeldivaks, ainult teatud osa päevast, sest koolis oleks kasulik käia. Aga kes tahab, see leiab aega. Ja ma nii tahan..nii tahan olla koguaeg selles heas mis on alati minuga. Jah, varsti viskan ma aias kokkuriisutud lehti taevasse ja mõtlen kaunitele värvidele. Elu on ikka läbini ilus..

..

2008-08-28T13:05:00.004+03:00

Ta oli tõeline nagu luuletus, tuli mulle vastu kõikidel tänavatel, läikis kõikide inimeste silmadesehmatava, talutamatu, hingmatva iluna. Enese kohalolekus kõhklematu nagu puu, juurdus ta usaldusega kõikidesse sõrmedesse, mis tema möödudes sama tuksumisrütmi üle võttes klõbistasid täheklahvidel üllatavaid teateid,pillikeeltelt uskumatuid helisid. Puu kummardas oma oksad vastu akent, vaatas unedesse,üllatumata, aga mitte pettununa. Unekõndijaile oli taevas väga lähedal.

me ümber on vaikus, sa oled kadunud.

Snow patrol - Open your eyes

Cheap pleasure tuesday

2008-08-27T14:23:00.008+03:00

Holographic(3 esimest pilti) Visiondome( 2 järgnevat) ja viimasel Kustas, Martin, Joosep, Harri.

Eile käisime seitsmese seltskonnaga Rockstarsis, mis asub Woodstocki all. Seal esines 2 bändi ja kuigi noortebände ja ka kuulsamaid on alati väga hea jälgida, tegi selle külastuse eriliseks just fakt, et kummaski bändis oli keegi, kes oli meie seltskonnale tuntud. Bändid kandsid nime Holographic ja Visiondome. Viimasena mainitus koosseisus on Miku väga väga hea sõber ja ka ühtlasi meie koolivend, kes see aasta lõpetas. Holographicus oli aga minu bändikaaslaste semu, selles koosseisus mängis ta aga trumme ja oi kui hästi ta veel laulis! Ta polnud küll põhilaulja aga vokaalid, mida ta aeg-ajalt "Alones" välja võttis, tekitasid küll minus vau-efekti. Igatahes Rockstarsi interjöör oli ka väga ilus, mustad diivanid, punased seinad, puidust lauad kus osad lauad olid pooleldi malelauad ja seinal pildid tuntud rokkaritest. Igatahes olin ma oma kaameraga kohal üritust jäädvustamas(nagu ikka) ja selle blogi lõppu olen lisanud lingid kus saaksite nende kahe bändiga veidi rohkem tutvuda. Kogu see õhtu-öö tundus kodune. Mõnus, loodame, et ka meie PA'ga saame mingi aeg juba selliseid gige teha.

http://www.myspace.com/holographicband

http://www.myspace.com/visiondome

nunnumeeter 100%

2008-08-26T13:41:00.002+03:00

pipar ja mesi

2008-08-24T12:34:00.005+03:00

Sain üle pika aja rahulikult magada. Vähemalt ma uinusin juba poole ühe paiku. Aga unes nägin kooli ja veel midagi, mille nägemine alati kurvastab. Orover hakkas unes pinnima miks ma tundi ei ilmunud ja seda keset ööd? Kaire Lõhmus aga küsis kas ma suudan homseks mingi keemia raamatu läbi lugeda, mida olin lugend 20 lehte ja kodus avastanud et neid on kokku üle 300. Ma vannun, Sandra, su raamatujutt hakkab juba pähe:D Lisaks nägin, et kitarr mida ma nii tahan müüdakse mulle alles 17 000 eest. ooojaa!! Seega kogu aeg mil ma magasin oli mul halb. Ma ei suutnud ärgata üles kell 10, et vaadata Hispaania ja USA mängu. Järgnevalt sain teada emalt, et Hispaania omas nad ära:( noo mis toimub:/. AGA TEGELT MU EMA EKSIS. OHJAAA JESSJESSJESSJESS! Aga viimane nädalavahetus on praegu maal. Vihmane on ja emotsioonid ka just väga tasemel pole. või siiski?:D

aga kooli küll ei soovi:(

argielu:)

2008-08-23T18:32:00.005+03:00

Kaks viimast päeva on üsna teguderohked olnud kuid need on olnud märkamatult sellised, ehk pole väga erilisi emotsioone pakkunud..aga samas oli eilses päevas nii palju toredaid hetki. Öö enne eilset oli ka vääga mõnus, istusin neljani üleval- nautisin radioheadi kontserdit, istusin meie ülimugaval arvutitoolil, jõin palju teed(jah teed, mitte kohvi:)) ja rääkisime Rasmusega laagrist, kus me olime koos 2002 aastal. Ta värskendas mu mälu, noh..ei värskendanud ka päris sest mitte ükski mälestus ei meenunud..aga siiski oli vägaväga huvitav lugeda kõike seda. Üks asi oli meil mõlemal meeles. Seksuaalkasvatuse tund, nojah...12 aastasele oli see siiski päris hariv värk. Anyhow, eilsest. Me leppisime Maarjaga kokku, et nädala jooksul näeme veel korra ja eile oligi see tore päev. Sõitsime ta juurde ja tegelikult kindla põhjusega. Ma nii soovisin näha üle pika aja ta venda ja nägingi ära. Ja metsa, ta on nii pikaks kasvanud. 172cm on tema kõrval kergelt kääbus:( aga sellest pole midagi. Me otsustasime minna välja korvpalli mängima. Minu skillist, mille omandasin 3 aasta jooksul..on vähe järgi, olgem ausad. Aga saladuskatte all võin mainida, et ühe mängu võitsin ära isegi:) Ja ma ei tea kuhu see aeg kaob vahvatel hetkedel, aga ma eeldasin et sõidame täna vanematega maale ja siis ma läksin koju. Kodus aga sain teada, et me hoopis läheme homme hommikul, lisaks sellele avastasin, et USA mäng jäi vaatamata ja kergelt kurb oli olla. Aga see sai kohe parandatud tegelikult, lükkasime taaviga meie tuppa ruloo üles, mis lisab veidi soojust:) ja siis läksin välja Mikiga. Nalja sai, nagu ikka . Ja muidugi muutus seis veidi nukramaks jälle kui ta hakkas koju liikuma, aga ta kinkis niiiii naljaka ja armsa asja, et see hoidis mu nägu naerul päev otsa ja ma nägin Laurit veel korra. Mida veel soovida:) Täna hommikul ärkasin üsna vara, sest vanemad kinnitasid, et 10-11 oleme läinud. Muidugi ei olnud. Enne pakkimist aga käis MTV pealt emo top 10 at ten. The Kill 30stm'i poolt oli teisel kohal. Oot-oot..mis on emo. Selgitage lahti. Igatahes leidsin ma, et midagi on väga lahti. Aga see on siiski hea laul. Väga. Kuulake näiteks akustilist versiooni netist, ma luban, et rokifännidele meeldib see ka:) Aga kui me juba sõitsime maale, hakkas Lisse autos tuututama. See oli küll esmakordne. Jah ta läheb alati peale keila juga hulluks, aga seekord oli ta eriti psühh. Aga samas ta on vaatamata sellele armas:) Igathes, üks viimaseid päikesevanne sai täna võetud, muru sai niidetud. Ja kohe-kohe hakkan ma sauna kütma endale ja emale ja kaon õue grillima.

Head nädalavahetust!:)
ps. Sirle, tervene kiiresti kiiresti
kalli

Kutsikad otsivad kodu

2008-08-21T17:39:00.008+03:00

Need tillukesed on alles nädalased kutsikad kes oleksid vägaväga õnnelikud, kui leiaksid endale armastava kodu. Antud kutsikad visati teise 2 kutsikaga maantee äärde, kusjuures kilekoti sees oli ka kivi, mis omakorda vigastas nende nägemisvõimet. 2 kutsikat jäi ellu ja nad jäävad kindlasti veel kuuks hoiupaika paranema. Rohkema informatsiooni puhul kas kommenteerige või 53489194.

Humanism

2008-08-21T15:23:00.006+03:00

Aasta tagasi samal ajal olin ma sajaprotsendiliselt veendunud, et olen läbi ja lõhki humanist. Kuid mis on humanism? Inimestest parima ootamine, uskumine inimeste kõrgesse väärtusesse ja inimlikkuse mõistmine. Minu suureks eeskujuks oli ja on siiani Mahatma Gandhi, kes oli india n.ö vaimne juht. Ta viis india sõltumatuseni ja vabaduseni türanniavastase liikumise abil ja pani aluse vägivalla lõppemisele indias. Ta inspireeris inimesi üle maailma, kes algatasid samasuguseid spirituaalseid liikumisi. Minuski on rohkem spirituaalsust kui ratsionalistlikust. Mõistan, et elus läheb nii mõnigi asi mööda, suhtluses, tegudes, otsustes - kuid kas möödaminekud on need, millele peaks keskenduma inimeste puhul? Usun, et oleme võimelised vigadest õppima. Muidugi ei saa kõigest päris mööda ka vaadata, aga miks on raske keskenduda headele asjadele, mida inimene on teinud? Mõelda kõikidele momentidele kus just see sama inimene tõi su välja pikaajalisest pikast kurbusest? On olemas andestamatuid asju, kuid mõelge palun enne pikalt-pikalt järele, kas see vale asi oli just niivõrd andestamatu, et see kaotas kogu tahtmise vaadata just selle inimesse silmadesse korra veel.. Ma olen kahetsenud, kõvasti, aga ma olen õppinud vigadest ja edasi liikunud. Ja nüüd olen ma kodus. Selles punktis kus on tekkinud n.ö minu ruum, milles võin kuulda vaid enda sammude kaja ja ei pea tundma, et see koht on üksindust täis paik. See on kõike muud. Kõike kõige paremat ja kaunimat..

Echoes and silence, patience and grace. All of these moments, i'll never replace. No fear of my heart, absence of faith.
People I've lovedI have no regrets. Some I remember, some I forget. Some of them living, some of them dead. All I want is to be home.

Tahtsin selgeks teha eelnevalt mis veendumused humanismist on jäänud, kuid nüüd arutada lahti see, miks ma antud maailmavaates enam nii kindel pole. Mu uskumisi pole nii lihtne muuta, või mind panna kahtlema asjades, milles ma nii kindel olen. Kuid see aasta on miski teistmoodi. Olen kohanud inimesi, kelles leitud siirus on kadunud ja seda lihtsalt ei anna taastada. Kogu see jama, mis poliitikas toimub - sõda Gruusia ja Venemaa vahel. Loomadelt nahkade nülgimine, et neid endal kanda? Miks? Loomade hoidmine kitsastes puurides, mis peaksid inimesi lõbustama - loomaaiad. Kas kaabeltelevisioonist tõesti ei piisa? N.ö puppymillsid, kus aretatakse tõuloomi sedasi, et ühte emast koera hoitakse terve elu kitsas puuris, kus ta peab aina paarituma ja paarituma, kuni ta lõpuks kasutuks osutub? Ja et see pole veel kõik, on osad inimesed paigutanud loomad nii mitmekaupa nendesse puuridesse, et nad ei oska kõndida kui nendest välja peaksid saama. Ja rihmad, just. Paljudele koertele on rihmad nahaga ühte kasvanud. Eriti tobe on minu meelest suurtes kaubanduskeskustes müüdavad piinamisrihmad, mis pingule tõmmates koerale eriti valu teevad. Koera ometi annab dresseerida.. Kust tuleb see viha? Peamiselt minevikust. Aga kogu see endashoitud viha teeb just nende inimeste elu raskeks, sest et selle asemel, et nautida praegust heaolu, mõeldakse pidevalt sellele mis kunagi valesti läks või mida kunagi tehti. Venemaa ja Eesti vastasseis. Enne mainiks ära, et ma üritan nii objektiivne olla kui saan ja tegemist on antud juhul siiski minu arvamusega. Minevikus küüditati Eestist venelaste poolt palju inimesi, isegi minu vanaema oli üks nendest. Maavalduste pärast sõdimine oli igapäevane, aga on see seda ka praegu? Praegu toimuvad sõjad peamiselt toorainete pärast, kui nüüd muidugi see Gruusia ja Venemaa vastasseis välja jätta. Aga peamiselt ei salli eestlased siiski venelasi sellepärast, et me kord nende mõjusfääri all olime ja nemad ka ei salli meid kui selle põhjust ma täpselt ei tea. Seega ma ei kirjuta ka sellest. Kuid praegu on meil oma riik olemas, oma vabadus, oma kultuur, keel..miks me tagasi vaatame, kui see endiselt haiget teeb? Tagasi me ei hakka maksma, me ei hakka midagi tegema sellele riigile, mis tooks neile hävingut, ehk see viha ei vii kuhugile. See lihtsalt on. Me saaksime elada rahus aga me oleme vast valinud mitte elada sedasi. Ikka kuuled jutte kuidas tuleb n.ö sibulatele peksa anda ja kõike halba veel. Ja kui küsida millest see nii suur viha ikka veel alles on? Öeldakse, et oleme nii vähe vabad olnud ju! Kas peab mööduma 1000 aastat enne kui me ei mõtle pidevalt sellele, kuidas kunagi asjalood olid ja keskendume sellele kuidas meie riigi väärtusi kõrgelt hinnata? Me olime vabad eile, täna ja oleme seda ka homme kui me suudame kokku hoida ja olla tugevad enda jaoks ja enda riigi jaoks:) mõtlemisainet jagub.. aga ma pole humanist enam. Ma ei oska nendest asjadest mööda vaadata mida teatud seltskond inimesi teeb teiste elude nurjamiseks. See pole õigustatud. Aga kunagi ehk jõuame paika, kus me oleme..üks. Kus pole viha, võrdlusi, ülemääralist egoismi ja me saame elada rahulikult. Ma usun.

Pidage meeles. How we spend our days, of course, is how we spend our lives.- Annie Dillard

> http://www.youtube.com/watch?v=A4s-eJU1Q18&feature=related <

Taavi hämas jälle

2008-08-21T13:31:00.001+03:00

lolz. Eile õhtul polnud und, suviti ongi nii - rahulikul perioodil satun voodisse alles peale kahte, olgem ausad. Nii oli ka eile. Panin Foo in your honor rahulikud lood mängima ja hakkasin juba tuttu jääma, mis oli muidugi väga hea kui siis järsku!!! Keegi karjub OIOIOI OI BLIN OI BLIN OI BLIN! Ja see oli Taavi, ma küsisin mis on? Ta ütles et tooli peal on suur suur putukas, muidugi polnud seal mitte midagi ja pealegi, ta tudus ju näoga mu õe poole? Tool oli teisel pool. Igatahes ütlesin ma et veame et hommikuks ei mäleta, sest ta on ennemgi soninud ja siis patja kohendanud ka enne kui edasi laseb. Aga ta vastas mu ühele küsimusele üsna mõistlikult, seega ma isegi lootsin et äkki mäletab. Hommikul oli vastuseks ei. Ma hakkan ausõna audiosi siia laadima kui salvestan need ära. Igatahes tuleb oodata järgmise korrani, mil Taavi läheb hilja magama ja veits kino teeb.

nüüd aga on vaja juua palju kohvi, päeva alustada ja õhtul kirjutan prolly veel:)

The first one

2008-08-21T00:22:00.000+03:00

Vabast ajast kirjutan ma palju, kas siis laulusõnu või panen kirja mõtteid. Miks mitte siis ka blogi kirjutada, võibolla keegi tõesti isegi huvitub sellest mis minu keerulises peas toimub? Aga see selleks. Igastahes. Esimene nüüd päris tobe ja kasutu ka ei tohiks olla. Kuid sissejuhatuseks..muusikast! Vauvauvau, ma alati ikka imestan selle üle kui hea on coldplay. Vaatasin nende videot nimega "Fix you" ja umbes 2 minuti pärast näidatakse nende live esitust antud loost ja viimase refrääni ajal hakkavad tuhanded inimesed seda kaasa laulma. Nii vägev!! Ja nii raske on tibutagi tagasi hoida. Vaimustuses nagu ma olin, hakkasin seda õele näitama ja ütlesin et ma tahan ka kunagi seal olla, ise seda teha! Ta ei mõistnud seda, järgmine ohver oli Taavi. Kusjuures isa ostis ühe vägaväga tobeda juhtme, millega saab ühendada omavahel arvuti ja teleka. Ostis selle seetõttu et arvutisse tõmmatud filme(go piraatlus!!!)saaks ka meie suurelt suurelt telekalt vaadata. Ja üleeile saigi see ühendatud. Ja kui ma parasjagu msnis rääkisin, vajutas isa ühele nupule, mis hakkas näitama otseülekannet minu msni vestlusest...üsna privaatne elu mul:D Aga põhimõtteliselt tahtsin ma selle juhtmelooga jõuda selleni, et panin mängima sama video, näitasin seda Taavile ja olin rahul. Igastahes, ma loodan et mu kitarrijama laheneb üsna pea ja ma saan seda edasi tinistada. Tõesti tõesti tahaks. Ja ma loodan et Harri tuleb kanadast ka kohe ruttu tagasi et me saaksime oma bändiga proove teha edasi. Asi peab ikka tervik olema:) Eile oli aga öölaulupidu:) oh, kui hea on olla eestlane! Niii tore oli näha nii paljusi eestlasi, kes hoidsid ühte, laulsid samasi laule mis tähistasid meie vabadust ja muidugi tuttavaid keda niisama ei näe. Ja Miki laulis! Aplaus! Kui sa peaksid seda lugema, siis tea et päris hästi ka:) armas igatahes!! Kahjuks väsisin ma üsna kiiresti ära, kuna eelnev öö tundsin muret õe tervise pärast, mis lühendas mu uneaega suuresti. Aga kohal ma käisin ja olen rahul. Muidugi on väga väga kahju, et olin juba kodus teki all kui esitati laulu "Koit". Aga täna ärkasin 12, suhteliselt reaalsel ajal. Ei teinud päev otsa midagi, mis oli veidi nukker, arvestades veel seda et ilm polnud ka just kõige parem..kuid tänane õhtu oli küll hea..nii hea! Nägin Maarjat jälle. Jei, ta kinkis mulle valge särgi, mille ta ise ära pimperdas ja oeh, kaunis kaunis on!!! :) Ja vahepeal olime Reio ja Kaarliga ka, kellega muidugi oli naljakaid momente. Lõpuks jäime siiski Maarjaga kahekesi ja rääkisime pikalt ning vabastav oli. Maarja on hea ja tore ja parim ja nii tore et Sind tean. Igastahes me näeme see nädal veel ja väga ootan seda. Muideks, eile päeval olime Merlega ka! Uhuu:) Tegin talle pannkooke ja siis vaatasime üsna omapäraseid videosi. Nii tore oli..nagu alati:) Aga näe, juttu nagu tuli..ma üllatan iseennastki praegu:D aga tegelikult nüüd panen asjale punkti ka, muidu läheb kogu jutt liiga segaseks. pehmeid patju:)