Aasta tagasi samal ajal olin ma sajaprotsendiliselt veendunud, et olen läbi ja lõhki humanist. Kuid mis on humanism? Inimestest parima ootamine, uskumine inimeste kõrgesse väärtusesse ja inimlikkuse mõistmine. Minu suureks eeskujuks oli ja on siiani Mahatma Gandhi, kes oli india n.ö vaimne juht. Ta viis india sõltumatuseni ja vabaduseni türanniavastase liikumise abil ja pani aluse vägivalla lõppemisele indias. Ta inspireeris inimesi üle maailma, kes algatasid samasuguseid spirituaalseid liikumisi. Minuski on rohkem spirituaalsust kui ratsionalistlikust. Mõistan, et elus läheb nii mõnigi asi mööda, suhtluses, tegudes, otsustes - kuid kas möödaminekud on need, millele peaks keskenduma inimeste puhul? Usun, et oleme võimelised vigadest õppima. Muidugi ei saa kõigest päris mööda ka vaadata, aga miks on raske keskenduda headele asjadele, mida inimene on teinud? Mõelda kõikidele momentidele kus just see sama inimene tõi su välja pikaajalisest pikast kurbusest? On olemas andestamatuid asju, kuid mõelge palun enne pikalt-pikalt järele, kas see vale asi oli just niivõrd andestamatu, et see kaotas kogu tahtmise vaadata just selle inimesse silmadesse korra veel.. Ma olen kahetsenud, kõvasti, aga ma olen õppinud vigadest ja edasi liikunud. Ja nüüd olen ma kodus. Selles punktis kus on tekkinud n.ö minu ruum, milles võin kuulda vaid enda sammude kaja ja ei pea tundma, et see koht on üksindust täis paik. See on kõike muud. Kõike kõige paremat ja kaunimat..
Echoes and silence, patience and grace. All of these moments, i'll never replace. No fear of my heart, absence of faith.
People I've lovedI have no regrets. Some I remember, some I forget. Some of them living, some of them dead. All I want is to be home.
Tahtsin selgeks teha eelnevalt mis veendumused humanismist on jäänud, kuid nüüd arutada lahti see, miks ma antud maailmavaates enam nii kindel pole. Mu uskumisi pole nii lihtne muuta, või mind panna kahtlema asjades, milles ma nii kindel olen. Kuid see aasta on miski teistmoodi. Olen kohanud inimesi, kelles leitud siirus on kadunud ja seda lihtsalt ei anna taastada. Kogu see jama, mis poliitikas toimub - sõda Gruusia ja Venemaa vahel. Loomadelt nahkade nülgimine, et neid endal kanda? Miks? Loomade hoidmine kitsastes puurides, mis peaksid inimesi lõbustama - loomaaiad. Kas kaabeltelevisioonist tõesti ei piisa? N.ö puppymillsid, kus aretatakse tõuloomi sedasi, et ühte emast koera hoitakse terve elu kitsas puuris, kus ta peab aina paarituma ja paarituma, kuni ta lõpuks kasutuks osutub? Ja et see pole veel kõik, on osad inimesed paigutanud loomad nii mitmekaupa nendesse puuridesse, et nad ei oska kõndida kui nendest välja peaksid saama. Ja rihmad, just. Paljudele koertele on rihmad nahaga ühte kasvanud. Eriti tobe on minu meelest suurtes kaubanduskeskustes müüdavad piinamisrihmad, mis pingule tõmmates koerale eriti valu teevad. Koera ometi annab dresseerida.. Kust tuleb see viha? Peamiselt minevikust. Aga kogu see endashoitud viha teeb just nende inimeste elu raskeks, sest et selle asemel, et nautida praegust heaolu, mõeldakse pidevalt sellele mis kunagi valesti läks või mida kunagi tehti. Venemaa ja Eesti vastasseis. Enne mainiks ära, et ma üritan nii objektiivne olla kui saan ja tegemist on antud juhul siiski minu arvamusega. Minevikus küüditati Eestist venelaste poolt palju inimesi, isegi minu vanaema oli üks nendest. Maavalduste pärast sõdimine oli igapäevane, aga on see seda ka praegu? Praegu toimuvad sõjad peamiselt toorainete pärast, kui nüüd muidugi see Gruusia ja Venemaa vastasseis välja jätta. Aga peamiselt ei salli eestlased siiski venelasi sellepärast, et me kord nende mõjusfääri all olime ja nemad ka ei salli meid kui selle põhjust ma täpselt ei tea. Seega ma ei kirjuta ka sellest. Kuid praegu on meil oma riik olemas, oma vabadus, oma kultuur, keel..miks me tagasi vaatame, kui see endiselt haiget teeb? Tagasi me ei hakka maksma, me ei hakka midagi tegema sellele riigile, mis tooks neile hävingut, ehk see viha ei vii kuhugile. See lihtsalt on. Me saaksime elada rahus aga me oleme vast valinud mitte elada sedasi. Ikka kuuled jutte kuidas tuleb n.ö sibulatele peksa anda ja kõike halba veel. Ja kui küsida millest see nii suur viha ikka veel alles on? Öeldakse, et oleme nii vähe vabad olnud ju! Kas peab mööduma 1000 aastat enne kui me ei mõtle pidevalt sellele, kuidas kunagi asjalood olid ja keskendume sellele kuidas meie riigi väärtusi kõrgelt hinnata? Me olime vabad eile, täna ja oleme seda ka homme kui me suudame kokku hoida ja olla tugevad enda jaoks ja enda riigi jaoks:) mõtlemisainet jagub.. aga ma pole humanist enam. Ma ei oska nendest asjadest mööda vaadata mida teatud seltskond inimesi teeb teiste elude nurjamiseks. See pole õigustatud. Aga kunagi ehk jõuame paika, kus me oleme..üks. Kus pole viha, võrdlusi, ülemääralist egoismi ja me saame elada rahulikult. Ma usun.
Pidage meeles. How we spend our days, of course, is how we spend our lives.- Annie Dillard
> http://www.youtube.com/watch?v=A4s-eJU1Q18&feature=related <
Echoes and silence, patience and grace. All of these moments, i'll never replace. No fear of my heart, absence of faith.
People I've lovedI have no regrets. Some I remember, some I forget. Some of them living, some of them dead. All I want is to be home.
Tahtsin selgeks teha eelnevalt mis veendumused humanismist on jäänud, kuid nüüd arutada lahti see, miks ma antud maailmavaates enam nii kindel pole. Mu uskumisi pole nii lihtne muuta, või mind panna kahtlema asjades, milles ma nii kindel olen. Kuid see aasta on miski teistmoodi. Olen kohanud inimesi, kelles leitud siirus on kadunud ja seda lihtsalt ei anna taastada. Kogu see jama, mis poliitikas toimub - sõda Gruusia ja Venemaa vahel. Loomadelt nahkade nülgimine, et neid endal kanda? Miks? Loomade hoidmine kitsastes puurides, mis peaksid inimesi lõbustama - loomaaiad. Kas kaabeltelevisioonist tõesti ei piisa? N.ö puppymillsid, kus aretatakse tõuloomi sedasi, et ühte emast koera hoitakse terve elu kitsas puuris, kus ta peab aina paarituma ja paarituma, kuni ta lõpuks kasutuks osutub? Ja et see pole veel kõik, on osad inimesed paigutanud loomad nii mitmekaupa nendesse puuridesse, et nad ei oska kõndida kui nendest välja peaksid saama. Ja rihmad, just. Paljudele koertele on rihmad nahaga ühte kasvanud. Eriti tobe on minu meelest suurtes kaubanduskeskustes müüdavad piinamisrihmad, mis pingule tõmmates koerale eriti valu teevad. Koera ometi annab dresseerida.. Kust tuleb see viha? Peamiselt minevikust. Aga kogu see endashoitud viha teeb just nende inimeste elu raskeks, sest et selle asemel, et nautida praegust heaolu, mõeldakse pidevalt sellele mis kunagi valesti läks või mida kunagi tehti. Venemaa ja Eesti vastasseis. Enne mainiks ära, et ma üritan nii objektiivne olla kui saan ja tegemist on antud juhul siiski minu arvamusega. Minevikus küüditati Eestist venelaste poolt palju inimesi, isegi minu vanaema oli üks nendest. Maavalduste pärast sõdimine oli igapäevane, aga on see seda ka praegu? Praegu toimuvad sõjad peamiselt toorainete pärast, kui nüüd muidugi see Gruusia ja Venemaa vastasseis välja jätta. Aga peamiselt ei salli eestlased siiski venelasi sellepärast, et me kord nende mõjusfääri all olime ja nemad ka ei salli meid kui selle põhjust ma täpselt ei tea. Seega ma ei kirjuta ka sellest. Kuid praegu on meil oma riik olemas, oma vabadus, oma kultuur, keel..miks me tagasi vaatame, kui see endiselt haiget teeb? Tagasi me ei hakka maksma, me ei hakka midagi tegema sellele riigile, mis tooks neile hävingut, ehk see viha ei vii kuhugile. See lihtsalt on. Me saaksime elada rahus aga me oleme vast valinud mitte elada sedasi. Ikka kuuled jutte kuidas tuleb n.ö sibulatele peksa anda ja kõike halba veel. Ja kui küsida millest see nii suur viha ikka veel alles on? Öeldakse, et oleme nii vähe vabad olnud ju! Kas peab mööduma 1000 aastat enne kui me ei mõtle pidevalt sellele, kuidas kunagi asjalood olid ja keskendume sellele kuidas meie riigi väärtusi kõrgelt hinnata? Me olime vabad eile, täna ja oleme seda ka homme kui me suudame kokku hoida ja olla tugevad enda jaoks ja enda riigi jaoks:) mõtlemisainet jagub.. aga ma pole humanist enam. Ma ei oska nendest asjadest mööda vaadata mida teatud seltskond inimesi teeb teiste elude nurjamiseks. See pole õigustatud. Aga kunagi ehk jõuame paika, kus me oleme..üks. Kus pole viha, võrdlusi, ülemääralist egoismi ja me saame elada rahulikult. Ma usun.
Pidage meeles. How we spend our days, of course, is how we spend our lives.- Annie Dillard
> http://www.youtube.com/watch?v=A4s-eJU1Q18&feature=related <
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar